Blogija Liisi PaveltsFoto: Erakogu
Blogid
4. aprill 2018, 13:00

BLOGIAUHINNAD | Blogija Liisi Pavelts: lugejatele ei tohi valetada, ausus müüb tänapäeva maailmas aina enam.

"Blogi on lihtne tööriist, mille abil võid teha ükskõik mida, alustades maailma muutmisest ja lõpetades oma poenimekirja jagamisega." - autor teadmata.

16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Praegu saavad blogijad end veel võistlusele reigistreerida. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi. 

Blogija Liisi Pavelts Foto: Erakogu

Nimi, vanus, amet: Liisi Pavelts, 27, olin täiskohaga sekretär, nüüd puhkan kodus, sest jaanipäeval peaks sünnitamiseks minema 

Bloginimi ja –aadress: Maakas pajatab, www.facebook.com/maakaspajatab

Lugejate arv päevas: Täpselt ei tea, aga lugejaid on tuhandeid korda rohkem kui reaalseid pöidlaviskajaid

Kui kaua oled bloginud: On and off umbes 3 aastat

Kandideerimise kategooria: Pere- ja beebiblogid 

1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?

Kui blogisin wordpressis ja Anne&Stiili veebis, oli blogi nimeks Maale elama. Kui Facebooki kolima hakkasin, murdsin ise nädalaid pead, mida nimeks panna ja ühel päeval sähvatas praegune blogi nimi.

2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

On, kuid kuna need on seotud isiklike suhete ja lähedaste inimestega, olen seni vait olnud.

3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Kirjutan siis, kui hoog peale tuleb ja näpud sügelema hakkavad ja see hoog kellaaega ei küsi.

4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

Olen mõelnud, kuid ei tunne end eriti kodus sellega. Kui blogimisest saab üheks hetkeks eilne päev, siis olen naine, kes ajab vanakooli asja ja kirjutan edasi.

5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Pinnale jäävad huvitavaimad ja ebapopid ei ärkagi kunagi ellu, seega ei.

6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Jutupostitusi, sest suu peale ma kukkunud ei ole ja näpud on nobedad.

Blogija Liisi Pavelts Foto: Erakogu

7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud – kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Olen aus ja kaotan raha ning koostööpartneri. Lugejatele ei tohi valetada. Ausus müüb tänapäeva maailmas aina enam.

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Hetkel ei leia täpset kommentaari, kuid esimese negatiivse kommentaarina tuli meelde, kuidas üks vanem naisterahvas Türilt kirjutas, et olen nii ropp, et tal oleks häbi mind tunda. Tänasin teda sellegipoolest, sest antud järeldusele jõudmiseks pidi ta mu padulabase blogipostituse läbi lugema.

Positiivseid kommentaare on läbi aegade õnneks kordades rohkem olnud kui negatiivseid. Tore on, kui lugeja innustab rohkem ja rohkem kirjutada, sest lood, millest pajatan, on huvitavad. Olen rõõmus, kui leidub inimesi, kes tunnevad end mu kirjutistes ära ja mõistavad, millest räägin. Kui blogimist alustasin, võtsin väga südamesse mõnitavaid ja mahategevaid kommentaare, ei saanud mõni öö isegi magada. Tänaseks suudan selle läbi lugeda, aru saada ja ära unustada. Tuletan iseendale meelde, et ka mulle ei meeldi paljud asjad ega inimesed, kuid paraku jääb vahel kõvasti puudu julgusest seda väljendada. Võimalik, et isegi kadestan inimesi, kes puusalt ausust paugutavad.

9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Raske on hoobilt mõista, kui isiklik on liiga isiklik. Ma pean arvestama, et mu blogi taga on minu nimi ja isik ning ka mu vanaema loeb seda, nii et igast asjast, millest võib-olla isegi kirjutaks, veel ei julge. Liiga isiklik on minu meelest miski, mis kisub mõne mu pereliikme või mu elukaaslase tahtmatult avalikkuse ette, ilma, et see neile hästi istuks. Liiga isiklikud teemad olen otsustanud vähemalt selle aasta lõpuks raamatuks trükkida. Siis tuleb lugemiseks ja teada saamiseks ikkagi raha maksta ja poodi marssida.

10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

Kahjuks või õnneks on kättesaadav. Mul on kergelt häbi seda lugeda, kuid samas on hea meel tõdeda, et olen kõvasti arenenud ja sellise stiiliga iba enam naljalt ei aja! Järgneb minu esimene:

"Igal aastal vahetult ennem esimest kuuma rannailma avastan ikka ja jälle, et ometi oli mul ju aega sügisest kevadeni korralikult trenni teha, aga mida pole, on korralik rannavorm, millega julgeks toast välja astuda. Rannas olles on kuidagi nõme olla, võiks siit ja sealt ikka rohkem vormis ja kõhnem olla. Nii ma siis laman kõhuli rannas nagu väike veidi ülekaaluline hüljes ja luban endale, et järgmisel suvel ma seda tunnet enam ei tunne. Aga võta näpust!

Ma pole paks, seepärast küsitakse palju, miks ma küll selle toitumisega jaman. Küll aga olen vormist väljas. Väike ujumisrõngas pressib vahel üle püksiääre ja kui kõht korralikult täis, võiks arvata, et millalgi on beebi tulemas. Lõpuks lihtsalt väsitab ära see ”enam-vähem” enesega rahul olemine. Miks mitte olla endaga super-rahul? Jõle raske on see kättevõtmise asi. Omaarust sõin normaalselt ja kui panin toiduga veits ”üle”, jooksin lihtsalt suurema ringi, et šokolaadikalorid ära põletada. Arvan, et oleme maitseelamuste orjad. Alati on millegi järele isu, mida tegelikult kehal ja organismil vaja pole, tahame lihtsalt millegi hea maitset tunda. Loodan, et kui kõik tervislik, mida nüüd söön, saab mu parimaks sõbraks, ei raatsi ma enam puhtalt maitseelamuse saamiseks ühtegi mittevajalikku kaloripommi suhu toppida. Ühesõnaga sai mul kõrini rahulolematusest oma keha suhtes ja ma võtsin end käsile!

Eelmisel aastal vahetult ennem jõule mõtlesin, et olgu see viimane kord, kus ma vanaema verivorstile, hapukapsale, kartulile ja julmalt rasvasele lihale võimaluse annan. Pühad olid pikad ja piinarikkad. Loomulikult oleks mul olnud valida prae asemel lehtsalat ja värske kurk koos 120g kanafileega, aga keda ma siin ikka petan – sõin iga päev paar praadi. Korralikult torti ja piparkooki ka ikka peale, kuidas ma ilma magustoiduta siis söögikorra lõppenuks sain lugeda. Ja allaloputamiseks mõned kruusid glögi! Pühad läbi, veeresin koju ja esimest korda elus mõtlesin päris tõsiselt, et uuel aastal hakkan heaks. Ja hakkasingi!

Kava tellisin juba tegelikult detsembri alguses. Ennem jõule ma alustada ei kavatsenud, kindlasti mitte. Just ikka aasta alguses. Siis ollakse optimismi ja lubadusi täis. Mina olin ja olen siiani ja loodan (peaaegu isegi tean), et ma ei kuku selle elustiilimuutusega läbi.

Ametlikult alustasin Marek Kalmuse toitumiskavaga 7ndal jaanuaril. Tellisin ka koduse treeningkava, kuid kuna põskkoopapõletik kallal, alustan sellega loodetavasti alles järgmisel nädalal. Lisaks toitumisele ja kodusele treeningkavale jätkan ka jooksmisega. Elus on tegelikult absoluutselt kõik võimalik, on vaja ainult usku sellesse, mida teed!"

Kuni 30.04 saab oma blogi Eesti blogiauhindade jagamisele kirja panna veebilehel eba.marimell.eu. Mais toimub rahvahääletus ning kõik saavad anda hääle oma lemmiku poolt. Tänavused Eesti blogiauhinnad jagatakse välja 16. juunil Tellisikivi loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses. Üritus on mõeldud kõigile ja kohale on oodatud nii blogijad kui ka blogilugejad. Üritus on kõigile tasuta.