"Naabrist parem" Ardo ja Siret: kärgperena tahame olla eeskujud oma lastele (24)
39-aastasel Ardol ja 35-aastasel Siretil on kahe peale kokku neli last, kellest noorim on 7-aastane ja vanim 17-aastane. Kuigi saates tegutsevad nad ühtse meeskonnana, et luua perele Tallinnasse pesa, kus kõik saaksid vajadusel käia, on nende abielu juba aasta aega lahutatud.
Ardo, kes oli reklaami näinud teles, ei mõelnud kordagi selle peale, et ta saatesse reaalselt saab: „Tütrel oli teemaks see, et ta käib koolis Tallinnas ja elab üüritoas. Arutasime omavahel, et oleks lihtsam, kui tütrel oleks korter," rääkis mees Õhtulehele.
"Seal alateadvuses see mõte kuskil tiksus, aga saatesse saamine tuli tõelise üllatusena," lausub mees.
Ardo otsustas telesaatesse kaasata ka eksabikaasa Sireti. Siinkohal vajab täpsustust fakt, et Siret ei ole Ardo tütre bioloogiline ema: "Tahame olla eeskujud oma lastele," selgitab Siret peremudelit: "Meie jaoks ei ole see keeruline. Vastupidi, see teeb meie elu palju lihtsamaks. Palju raskem oleks see, kui me kogu aeg sõdiksime” arvab Siret.
„Meil ei ole ka midagi kaotada, kui me siin saate jooksul riidu läheme, lahku me siis nagu uuesti ei saa minna," lausub Siret naljatades.
"Praegused tööd, mida oleme teinud näitavad, et oleme väga head enda töökorralduses,” arvab naine. "Ja lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kas oleme paar või mitte: inimestena inimesed võivad ikkagi hästi läbi saada. Kui nad teevad mingit asja kindla eesmärgi nimel, siis nad ei pea tooma sinna üleliigseid emotsioone,” arvab Ardo. Oma tugevuseks teiste võistlejate ees peavad nad eelkõige elukogemust: „Kui mingid vead on elus juba ära tehtud, siis sa juba tead, mida võiks vältida.” räägib Siret. Ainus nõrk koht, mis võib nende meeskonnale saatuslikuks saada, on ehk liigne põhjalikkus, arvab Ardo.
„Kuna kell tiksub selga, siis põhjalikkus pole alati parim omadus."
Kuidas hakkab saarlastel saates "Naabrist parem" minema, saab näha juba kolmapäeval, kui eetrisse läheb esimene saade.
Eestis on nagu kohustuslik, et lahutusega käib kaasas sõda, mille käigus sageli lapsed ja nende heaolu täiesti unustatakse. vahel tundub, et lahutatud poolte omavaheline sõbralik, või vähemalt rahulik suhtlemine on täiesti välistatud ja eksi uued partnerid tuleb mutta tampida ka siis, kui selleks mingit põhjust pole.
Mäletan hästi, kui pingesse läks mu eksmehe uus elukaaslane, kui teada sai kes mina olen :D
olime tuttavad olnud juba mitu kuud, mIna teadsin algusest peale, aga ei pidanud vajalikuks seda talle öelda, et ehmub veel ära. kui ta lõpuks siiski teada sai, siis võttis ikka tükk aega, et teda maha rahustada ja selgeks teha, et mind ei huvita kellega ja kuidas minu eks elab. jah, olime sel hetkel veel lahutamata, aga see abielu eksisteeris juba ammu ainult paberil. ühiseid lapsi ega midagi jagada meil polnud, lahku läksime minu initsiatiivil ja põhjus ei olnud kummagi uus suhe, me lihtsalt ei sobinud omavahel + mehe vägivaldsuse esimesed ilmingud.
hiljem saime selle naisega päris hästi läbi, aeg-ajalt saime ikka ühes seltskonnas kokku ja vahel ajasime juhuslikult kohtudes paar sõna juttu.
aga naljakas oli, kuidas see kõrvalseisjaid lausa häiris ja pidevalt tuldi mulle ütlema, et "SEE NAINE elab ju sinu mehega!" - no ja mis siis, kehitasin tavaliselt õlgu... päris tüütu oli tegelikult kogu aeg seletada, et see ei huvita mind.
seda enam, et ka mina polnud ju üksi, kohtusin oma praeguse mehega umbes aasta peale lahku minekut ja kõik need ütlejad teadsid seda! miks mind oleks pidanud huvitama minu eksi elu!?