Luule Komissarov: „Kes seda ette teadis, et auhinna saan!” (1)

Juba pühapäeval silkas Luule aga Viljandis bussi peale, et taas sarja „Õnne 13” võttele jõuda. „Kes seda ette teadis, et auhinna saan! Eks plaanid ole teatris tehtud ju ammuilma. Aga iga tunnustus ongi üllatus! Eriti siis, kui sul on kõrval säärased nominendid nagu seekord. Kui lõpuks niimoodi läheb, et auhind tuleb, on see ikka üllatus. Mis muud!”

Laupäeva õhtul etendust andnud Luule leidis mahti kõik emotsioonid ka Facebooki kirja panna. „Eesti filmi- ja teleauhinnad 2018. Parim naisnäitleja televisioonis. Luule Komissarov? Endiselt ei jõua kohale. Endiselt olen segaduses. Kallid inimesed, ma armastan teid!” on Luule muljetanud. „Aastal 1993 helistas mulle Tõnis Kask ja ütles: “Lull, ma siin teen üht väikest teleprojekti, äkki saad tulla? Tule tee üks suts, filmime paar episoodi.” 

„Nüüdseks on see väike suts kestnud juba 25 aastat,“ nendib Luule Komissarov Facebookis. „Kui sa, Tõnis, veel elaksid, siis ulataksin selle auhinna sulle! Tänamata ei saa jätta ka Astrid Reinlat, Kati Murutari, Teet Kallast, Urmas Lennukit, Andra Teedet – kõiki, kes on mulle Laine sõnu suhu kirjutanud ja kes on „Õnne” lugudele andnud oma näo ja teo. Peaksin tõmbama korraliku tänunähvaka üle turja ka kõigile autojuhtidele-bussijuhtidele, kes mind aastakümnete kaupa pühapäeviti Viljandist Tallinna võtetele sõidutasid; ühe korraliku tänusuraka virutan teele ka kõigile kaamerameestele ja -naistele, kes on „Õnne” võttepaiku ette valmistanud ning mulle kostüümid selga ja rekvisiidid kätte ulatanud; loomulikult suur-suur tänu ka kõigile näitlejatele, kes on meie armsas seriaalis aastate jooksul kaasa teinud. Ja eriti korraliku tänunähvaka peaksin kindlasti üle turja lajatama Ain Prosale – mehele, kes 2003. aastast on „Õnnet” lavastanud. Sa oskad inimesi hoida. Tead küll, keda ja mida ma silmas pean, Ain, eks!“

„Kuid see roll, mis on kestnud juba enam kui 25 aastat, poleks saanud sündida, kui poleks televaatajaid, kes igal laupäeval Lainele televiisori kaudu Õnne tänavale seltsi tulevad,“ nendib värske laureaat. „Ja seda rolli ei oleks, kui mu ümber poleks iga päev häid inimesi, kolleege koduteatrist Ugala, lähedasi sõpru, ja kui poleks mu lapsi ja lapselapsi! Mu pereks on kõik need sajad tuhanded televaatajad – viimane kui üks. Ja mu pere on samas imeväike – Kaja ja Johannes ja mu lapselapsed. Selle auhinna pühendan kõigile teile. Minule piisab sellest, et saan endiselt teha tele- ja teatritööd ning seda tehes iga päev, iga hetk ja iga minut tunda publiku ja oma pere toetust ning heasoovlikkust. Veel kord: ma armastan teid!”