Eeva Esse: "Tunnen ennast teistsugusena, sest mulle meeldib inimestele hästi öelda ja see ehmatab neid!" (12)

Külalised Eeva Esse pärastlõunasest raadiosaatest „Agenda“ lahkuvad rõõmsate ja rõõsadena. Gonsiori tänaval kõrguva ERRi raadiomaja viienda korruse stuudiost käivad läbi nii politoloog Karmo Tüür, Ukraina linna Dnipro aselinnapea Jaanika Merilo kui ka rahvusvaheliselt spordivabatahtlikke juhtiv Ott Pärna. Saade „Agenda“ käsitleb teemasid erinevatest eluvaldkondadest.

Kui suur punane digitaalne kell raadiostuudio seinal näitab 14:54:50 saab Eeva saade läbi ja enne uudiseid läheb eetrisse muusika. Saatejuht ja külalised hingavad kergendatult, räägivad veel mõne sõna juttu, mis saates rääkimata jäi, ning õige pea saadab Eeva nad naeratus näol ukseni. Külalised lubavad kindlasti uuestigi tulla.

Millest teil täna (esmaspäeval - H.L) saates juttu oli?

Eile toimusid Venemaal presidendivalimised. Muidugi rääkisime seepärast Putinist ja sellest, miks ta nii populaarne on. Siis rääkisin Ukraina linna Dnipro aselinnapea Jaanika Meriloga sellest, kuidas Venemaa presidendivalimised Ukrainas vastu võeti. Need ju keelati seal ära. Lõpetuseks rääkisin Ott Pärnaga suvel toimuvast Ironmanist (rattasõidust, ujumisest ja maratonijooksust koosnev triatlon – H.L).

Kui pikalt sa „Agendat“ nüüdseks juhtinud oled?

Sellises formaadis saadet olen Raadio 2-s teinud 2014. aasta jaanuarist saadik – siis, kui peatoimetajaks sai Kristo Rajasaare. Just enne seda oli tehtud reform, kus saated said saatejuhtide nimed. Raadio on ju selline meedium, kus kuulaja muidu ei teagi väga, kes saate taga on. Mõni saade sellise pealkirjaga jäigi – näiteks Erik Morna või Koit Raudsepa saated. Nii oli ka minu juhitud saade "Eeva Esse“, kuni ma otsustasin selle hoopis ära brändida ja saatele „Agenda“ nime anda.

Miks sa endanimelisest saate pealkirjast loobusid?

Kui ma allikatele helistasin ja saatesse kutsusin, oli imelik näiteks tuntud poliitikule öelda, et ta tuleb „Eeva Esse“ saatesse. Noore ajakirjanikuna tundus see natuke kohatu kutsuda valitsuse liikmeid, kes sinust kuulnudki pole, omanimelisse saatesse.

Mis on „Agenda“?

Agenda on kõik see oluline ja põnev, millest tuleks rääkida nii Eestis kui mujalgi. See on päevakaja, persoonid ja elustiil.

Aga mis on sinu enda agenda?

Oi! Ega ma seda ise ka hästi tea. Seda enam, et noore inimese ja noore ajakirjanikuna ma veel otsin seda agendat. Kui sa küsid, mis see ajakirjanikuna on, siis ma ütleks, et olla võimalikult mina ise. Seda on ka minu saadetes tunda – püsikuulaja tutvub ka minu endaga, minu eluliste küsimuste ja hoiakute kaudu. Üritan neid küll intervjuudest eemal hoida. Vahel saan tunda kriitikat, et miks ma ennast liiga palju sisse toon, aga kui minu saatekülaliseks on poliitik, kellele ma ei ole ühel või teisel põhjusel teist saatekülalist oponeerimiseks saanud, pean seda tahes-tahtmata ise tegema.

On sul kriitika talumiseks paks nahk?

Mulle väga meeldiks mõelda, et on. Inimesed, kes mind lähemalt ja isegi kaugemalt teavad, ilmselt arvavadki, et on.

Millega sa sellise mulje jätad?

Võib-olla enesekindlusega teha oma asju nii, nagu ma teen. Mitmed kursusekaaslased ütlesid kooliajal teisel kursusel, et ei julgenud minuga esimesel kursusel rääkida, sest „sa oled nii iseteadlik ja ma ei julgenudki sinu maailma väga trügida“.

Sul siis tegelikult ei ole paksu nahka.

Ma arvan, et ei ole inimest, kellele kriitika korda ei lähe. Ükskõik, kui palju ma ise tahan arvata, et teiste arvamused mind ei kõiguta, sest ma teen oma asja, olen ma ikkagi inimene. Kui keegi ütleb minu kohta välja oma arvamuse, mida ma tean, et ei peaks mulle korda minema, siis see ikkagi poeb hinge. Loodetavasti tekib see paksem nahk ajaga ja siis enam kommentaarid nii palju ei kõiguta, aga praegu tunnen veel, et ma nii tugevaks saanud pole.

Möödunud aastal sai sind kui raadiohäält näha juhtimas telesaadet „Uudishimu tippkeskus“. Oli see sinu esimene päris enda telesaade?

Ei olnud. Esimene päris enda saade oli suvehooajal „Igaühe õigus“, mis oli kuueosaline saade inimõigustest. Selline ühekordne üritus pärast mida tuligi „Uudishimu tippkeskus“.

Ja see ei jää ühekordseks ürituseks?

Seda ma ei oska öelda. Bürokraatiaveskid veel jahvatavad, aga loodetavasti on saade ikkagi uuel hooajal juba uuesti eetris.

Ega teadus ometi Eestis otsa saanud?

Ei, seda mitte! Neid teemasid on veel küll ja küll!

Kuidas sulle selline teaduse temaatika istub?

Kuule, istub! Ma polegi leidnud teemat, mis mulle ei istuks. Ajakirjanikuna pead sa kõik teemad enda jaoks põnevaks tegema ja leidma sealt oma niši. Kõik teemad, mille ma saatesse valin, lähevad mulle endalegi korda. Vastasel juhul poleks ma ju oma kuulajatega aus ja ei teeks seda sellise kirega. Miks peaks saate vaatajale või kuulajale korda minema miski, mis mind ennast ei kõneta.

Kuidas sa need teemad enda jaoks põnevaks teed ja ennast asjaga kurssi viid? Kõigega ju ometi ei jõua!

Selle kohta ütles minu esimene raadiokolleeg Janek Luts, et ajakirjanik on inimene, kes teab kõige kohta midagi, aga mitte millegi kohta kõike. Minuga on sama. Üritan lugeda, uurida, ennast kõigega kursis hoida ja teha piisavalt head eeltööd, et kuulajale teemad lihtinimlikult selgeks teha. See pidev töö iseendaga on tegelikult väga keeruline. Juba selles mõttes, et on väga raske aeg maha võtta. Väga suurt stressi tekitab puhkusel uudisvoogude mittejälgimine. Kui rongilt vaid korraks maha astud, saad peale tagasi minnes aru, kui mitu peatust sa maha magasid. Selle stressiga, et ma ei jõua iga teemaga kaasas käia ja ei tea, mis parasjagu maailmas toimub, on keeruline toime tulla.

Minu meelest on sul väga meeldiv hääletämber. Vaevalt, et ma ainuke olen. Mida on sinu hääle kohta öeldud?

Olgem ausad, ega eestlane ei kipu teise eestlase kohta head ütlema. Kui ta hästi mõtleb, siis ta jätab selle enda teada, aga kui tal on midagi halba öelda, siis see tuleb väga lihtsalt. Vahel tunnengi ennast natuke teistsugusena, sest kui ma olen hästi meelestatud ja tahan kellelegi komplimendi teha, siis ma ka teen seda seda. See ehmatab tihti inimesed ära. Eks neid ikka ole ka, kes on kirjutanud, et kiita, aga see pole igapäevane. Iga kiituse külge saab kohe väikese koefitsiendi panna, et seda järgmist tuleb nüüd veel ikka tükk aega oodata.

Pelgalt häälega vast kaugele ei jõuagi.

Kõige suurem viga alustavatel raadio- ja teleajakirjanikel on endale eetrihääl teha ja kedagi jäljendada. Mullegi on seda öeldud, sest noor ajakirjanik ei saa sellest ise aru. Olen mitu aastat tööd teinud, et kõlada nagu mina ise. Samas olen ma hästi kiire ja emotsionaalne rääkija ja võin vahel hakata puterdama. Pean ennast veidi maandama ja rahulikumalt rääkima. Ega meil ei tehta häälega väga tööd. Kelle hääl on vastuvõetamatu, see võetakse mingi hetk lihtsalt eetrist maha.

See kõlab julmalt.

Eks seda on juhtunud ka. Me oleme niivõrd väike riik ja imedemaa, kus võib pea igaüks, kes vähegi tahab, sellesse maailma siseneda.

Sa tundud ka oma loomult kiire ja emotsionaalne, nagu sa enda kõnemaneerigi kirjeldasid. Kas on nii?

Jah ... ee .. jah. Kuidas ma nüüd ütlen. Sa küsisid kas-küsimuse, nii et ma vastan jah.

Kuidas sa ennast maandad?

Oleneb olukorrast. Kui ma olen eetris ja kellegi peale ärritunud, siis ma pean aduma, et olen kümnete tuhandete inimeste ees ja ei peaks nüüd üle dramatiseerima või emotsionaalseks muutuma. Kõige olulisem on see, et inimene adub seda, et ta muutub liiga emotsionaalseks. Samas see pole ka paha. Ma usun, et meie ametis ongi vaja iseloomuga inimesi. Muidu saab sellist kohitsetud olekut liiga palju ehk.

Ajakirjanik peaks olema rohkem kui vahendaja?

See ei pruugi ka alati nii olla. Kui hiljutist näidet otsida, siis LPs Elina Nechayeva elukaaslasega tehtud intervjuu oli lihtsalt suurepärane ajakirjanduslik šedööver juba sellepärast, et ajakirjanik taandas oma isiksuse täielikult ja lugeja sai ise intervjueeritavast oma järeldused teha. Raadioajakirjaniku ja võrdlemisi arvamusrikka ja emotsionaalse inimesena on mul seda keeruline teha, aga ma tunnen, et olen ajaga muutunud paremaks. Kuu aega tagasi tegime Mart Helmega intervjuu tema tõrvikurongkäigust.

Kas see on näide sellest, kus su enda hoiak sisse lipsas?

Pigem just vastupidi. Sain tagasisidet, et oli suurepärane intervjuu. Tasakaalus ja neutraalne. Sain oma hingele ja tegevusele pai. Mäletan seika 2014. aastast, kui tegime valimisstuudios saadikutega intervjuusid. Pärast ütles mulle kolleeg Janek, et ma proovigu oma emotsioone juba näos ja hoiakus tagasi hoida. Ma olevat seal käed ristis neid altkulmu vahtinud!

Kaks aastat tagasi tegid Iisraelis ajakirjandust kuulivestiga. Mis seal huvitavat oli?

Käisime Jüri Pootsmanni eurovisionieelset esinemist Tel Avivis vaatamas. Muide, selle Iisraeli suuruselt teise linna elanikest moodustavad poole geimehed! See on väga suure Eurovisioni fänkonnaga linn. Kui me sinna juba läksime, pidime ju ressurssi ära kasutama ja tegime veel lugusid. Mõtlesime, et mis seal veel huvitavat on ja tulime selle peale, et Iisraelis on naistel kohustuslik armees ära käia. Tahtsin prooviks läbi teha selle korraliku drilli, mis neile ette nähtud on ja sain esimest korda automaatrelva ja kuulivesti kanda.

Sulle meeldivad sellised ekstreemsused?

Jah, need mobiliseerivad mind, aga see mulje, mis mulle sealt jäi, oli pigem nagu natuke rangema korraga lastelaager. Tütarlapsed, kes seal olid, rääkisid kuidas nad käivad valvepostidel vaatamas, et ega piiri pealt ISIS-e sõdureid ei tule. See jutt oli hirmus küll, aga kohapeal toimunu polnud küll tõsiseltvõetav. Samas, ehk oli see vaid üks tahk, mida meile näidati ja tegelikult käivad asjad teistmoodi.

Miks sa Eestis ajateenistust läbinud pole?

Ma tegelikult kooliajal isegi mõtlesin Kaitseliitu minna, aga see jäi ainult mõtteks. Enam kaitseväkke minna ei saa. Muu elu ja töö on vahele tulnud. Ma ju läksin ülikoolist otse tööle, mis on minus tegelikult tekitanud isegi kerge kahtluse ja endasse vaatamise momendi. Mul on kahju, et mul polnud seda vaheaastat, et näiteks välismaale minna.

Enam seda võimalust pole?

Keeruline oleks pikemaks ajaks ära minna.

Oled ennast liiga paljuga sidunud?

Jah, ma kardan mingitest asjadest ilma jääda. Inimestel, kes on igapäevaselt raadioeetris või teevad teleprojekte, peab äraminemiseks olema väga hea diil või mõte, et tagasi tulles sama koha pealt jätkata. Ei ole asendamatuid inimesi ja nii kaua, kuni see raud on kuum, tuleks seda taguda. Ma tõesti kardan ära minna.

Kui sa ära läheksid, poleks ERRil raske leida uus Eeva Esse?

Ma tahaks arvata, et mulle oleks väga raske asendust leida, aga tegelikult vaadates ükskõik, millise ameti esindajat, siis asenduse leiab alati. Ma arvan, et see poleks probleem. Kui sa nüüd küsid, et kes see teine naissaatejuht oleks, siis ma ei oska sulle kohe öelda, aga kui vaja peaks minema, siis küll leitakse.

Enne Iisraeli käisid Indias dokfilmi tegemas. Millest?

Seal ma nägin väga põnevat elu! Ma ei teagi, kuidas Indias pärast seda filmi edasi läinud on, aga mind huvitas see, et India oli tol hetkel kõige kiirema majanduskasvuga riik. Kui sa aga India peale mõtled, siis tuleb pähe selline räpane ja vaene riik. Kuidas need kaks koos toimivad? Avastasin, et seal on väga tugev infotehnoloogiasektor, mis on 80ndate lõpust läbi suurte kõnekeskuste käima lükatud. Õnnestus, enam kui miljardi elanikuga riigis, saada kõige suuremad IT-bossid kaamera ette ja nende kaudu jutustada lugu, kuidas sealne IT-arendus on India majandust elavdanud.

Millise maailma nurgataguse elu sa tahaksid veel Eesti rahvani tuua, kui takistusi poleks?

Tahaksin lähiaastatel rääkida maailma plastireostusest ja sellest, kuidas ka meie tarbimisotsused Eestis mõjutavad seda, kui palju plastikut maailma vete randadest leiame. Kogu see ökoloogilise jalajälje teema on viimase pooleteistkümne aastaga hinge pugenud.

Milline see jalajälg sul endal on?

Teistele eeskujuks ma veel vaevalt olen, aga usun, et esimene samm on enda tegevuse teadvustamisega tehtud. Ma ei võta enam kerge südamega poest kilekotti ja baaris ei taha oma joogi sisse saada kokteilikõrt.

Kas sa käid riidest kotiga poes?

Ma olen väga udu ja nii läheb mul tihti meelest poekott kaasa võtta, aga siis võtan paberkoti. Ometi tõestas enda peal läbielatu seda, et paberkott ei ole kuigi hea valik. Koju kõndides kukkus nagu Kevin McCallisteril (koju ununenud poisiklutt „Üksinda kodus“ – H.L) poekotil põhi alt ära.

Ma arvasin, et see juhtubki ainult Kevin McCallisteri sugustel tegelastel filmides.

Ja mul juhtuski! Kuskil poolteist kuud tagasi minu kodutänavas. Võtsin poest paberkoti, sest ei tahtnud kilekotti võtta. Õnneks möödus minust üks meesterahvas, kes mulle kilekoti ulatas. Näed, ikkagi ringiga tagasi selle kilekoti juures!

Klubis joogi sisse kõrt ei võta, aga oled hoopis DJ!

Ma arvan, et DJ on natuke liiga uhke nimetus. Ma pigem nimetaks ennast muusika valijaks ja peo käimatõmbajaks. Mingisuguseid ägedaid trikke ja kohapeal muusika loomist ma ei oska.

Millistel üritustel?

Palju on olnud eraüritusi, aga on olnud ka peosarju nagu Ennu Ratas ja Fantastiline Öine Pealinna Pidu, kust tegelikult kõik alguse saigi.

Pead sa ennast melomaaniks?

Ütlen ausalt, et mul pole väga aega melomaan olla. Kui mind näha kõrvaklappidega, siis ei kuula ma tegelikult mõnda värskemat albumit, vaid suure tõenäosusega hoopis BBC maailmauudiseid. Tahan pidevalt olla ingliskeelses keskkonnas, sest see toetab kiiremat mõtlemist ja rääkimist.

Mis keeli sa veel valdad?

Saksa keelt. Kahjuks mitte nii hästi kui varem, aga kui ma käisin 2015. aasta sügisel pagulaskriisi alguses Saksamaa ja Austria piiril ja kuulasin saksa raadioid ja telekanaleid, tuli see kiirelt tagasi. Keskkoolis tegin saksa keeles ka keelediplomi ära. Tegelikult oligi esialgne plaan minna saksa filoloogiat õppima ja sinna kolidagi, aga elu tegi omad otsused.

Aga Rootsis läbisid 90 kilomeetrit suuskadel! Miks!?

Miks mitte? Mulle meeldib ennast proovile panna ja haakisin ennast kaasa, kui kuulsin Kanal 2 reporteri Raivo Rimmi käest, et nad on sinna minemas. See aitas panna endale päitsed pähe mingite eesmärkide täitmisel, sest tunnen et inimesena pole ma piisavalt distsiplineeritud. Ma ei suuda oma eesmärke alati täide viia. Alustan mingi asjaga, siis ta jääb pooleli, aga kui selline asi ette võtta, siis ei jää muud üle, kui tuleb endast maksimum anda.

Ometi oleksid sa võinud ju sellegi pooleli jätta. Vaevalt, et keegi piits käes järel jooksis.

Muidugi, aga ma tean, et oli inimesi, kes seda ootasidki.

See oli tõestamismissioon?

Jah, tõestamine mõnele inimesele, aga veel rohkem iseendale, et ma suudan seda. Ikka tuleb ette olukordi, kus sa tunned, et on ilgelt raske või küsid enda käest kahtlevalt, et kas sa ikka saad hakkama. Nüüd saan endale sisendada, et kui juba Vasaloppeti ära tegin, siis saan, kurat, kõigega hakkama!

Mis tunne oli 12 tundi suuskadel olla?

Kust ma nüüd alustan.

Jalad ikka kandsid pärast?

Tegelikult jalgadel polnudki midagi viga. Pigem oli ülakeha šokis, sest käsi pole ma kunagi treeninud, aga Vasaloppet on paaristõuke maraton. Need, kes ilguvad – ja neid oli päris palju –, et mis mõttes nii kaua suuskadel, et „sa oleks võinud kõndida ka kiiremini“, neile teadmiseks, et seal oli ikkagi üle tuhande katkestaja ja veelgi rohkem neid, kes vahepunktide ajapiirangu pärast rajalt maha võeti. Varateismelisena tegelesin kergejõustikuga. Hüppasin kaugele ja sprintisin kiiresti, olin üsna lootustandev, aga vastupidavusalad polnud minu jaoks.

Kaugele sa hüppasid?

Ikka üle viie meetri, kui 13aastane olin. Pikamaajooks või isegi soojendusjooks oli aga vastuvõetamatu. Mulle ei meeldinud ja ma ei jaksanud. Mõelda nüüd, et 15 aastat hiljem tegin ära Vasaloppeti 90 kilomeetrit. Kui see pole eneseületus siis, mis on?

Kas sellega on suuremad spordihullused tehtud või alles ees?

Ma arvan, et alles ees. Nüüd ootab ees 300 kilomeetrit maanteerattal. Kohe varsti lähen oma esimesse spinningutrenni. Peaksin aprillikuust saama esimest korda ratta selga.

Esimest korda üldse!?

Maanteeratta selga pole varem istunud. Minu suurim hirm on see, et seal käivad jalad pedaalide külge ja seismisel võib see meelest ära minna. Tean, et esimesed kukkumised just nii tulevadki.

Terves kehas terve vaim. Keha on sul terve. Kuidas on vaimuga? ERRi „Eesti loeb“ kampaanias poseerisid kirjutiste kogumikuga „NIHILIST.FM Final Cut“. On see su lemmikraamat?

Peatoimetaja tuli minu juurde ja küsis, kas mul mõni raamat öökapil on. Ütlesin, et jaa, selline raamat on. Tema vastas, et „väga tore, äkki lähed kampaaniasse meie raadiot esindama“. Ma tegin suured silmad, et kas tõesti tahetakse, et ma selle raamatuga läheksin, aga siis jäin mõtlema. Miks me peaksimegi ilustama seda elu, mis meie ümber on? See raamat kisub meid sellest lahti ja ka kõige nõmedamatel argihetkedel, kui tunnen end pisikese ja mõttetuna, mõtlen sellele, mis elu meie kõrval elatakse. See reaalsus annab korraliku hoobi tagumikku, et pole mu elul viga midagi. Mul on kodus ka Tammsaare kogutud teosed, aga mis ma ikka eputama lähen.

Käisin kinos vaatamas kassarekordeid purustanud „Klassikokkutuleku“ teist osa ja oh, üllatust! Sina olid kõige esimene inimene keda seal näha ja kuulda oli. Kuidas sa sinna sattusid?

Režissöör René Vilbre kutsus. Algse käsikirja järgi pidi seal üldsegi olema meesraadiohääl, aga René leidis, et see võiks olla hoopis naine ja kutsuski mind. Mul on selle üle väga hea meel, sest see oli äge kogemus.

Nägin sinu sotsiaalmeediakontol kahte pilti. Ühel T-särk ingliskeelse kirjaga „Ma oleksin praegu pigem oma koeraga“, teisel „Mida rohkemate inimestega ma tutvun, seda rohkem eelistan oma koera“. Su enda kutsast oli muidugi ka pilte palju. Oled vist suur koerainimene?

Jaa, aga ma pole oma koera juba kuu aega näinud. Koer on Tartus sanatooriumis.

Sanatooriumis?!

See tähendab vanemate juures! Kiiretel perioodidel käib ta Tartus, sest neil on temaga rohkem aega tegeleda. Nii on tal kindlasti parem. Praegugi tean, et jõuan koju alles poole kümneks ja ega see minu teine poolgi varem jõua. Mu vanemad ütlevad, et mu koeral on selline iseloom nagu mul endalgi. On selline omapärane tegelane. Nimi on Mona ja ta on ... täiesti oma tõugu. Ma ei teagi, kes ta vanemad on. Sain ta aastate eest Väike-Maarjast, kui kolleeg Katrin Aarma andis teada, et seal on üks pesakond, kes vajab kiiret reageerimist. Mul hakkas kohe süda verd tilkuma ja nii ma oma jah-sõna andsin.

Kas kella ühest kolmeni saatetegemine ei võimaldagi aega maha võtta?

Tõesti huvitav on see, et – kui ma tegin poolteist aastat vaheldumisi raadiot ja „Aktuaalset kaamerat“  – kui AK-s oli koosolek kell kümme hommikul, siis ma läksin ikka varem kohale, aga kui oli raadiopäev, siis magasin ikka mõnuga üheksa või kümneni. Praegu imestan, et kuidas see võimalik oli!? Kuidas ma sain lõdva randmega, pooles vinnas midagi teha? Täna hommikul ärkasin 6.30, et hakata saadet ette valmistama. See kuue ajal ärkamine ongi nüüd pigem tavaline. Töö käib ju ka enne ja pärast saadet. Ei ole päris nii, et tuled üheks ja kolmeks oled juba vaba. Saate kellaaeg annab küll võimaluse asju distantsilt teha ja saate alguseks stuudiosse tulla, aga seda ei juhtu peaaegu mitte kunagi.