MARILYN JURMANI BLOGI | Vastik on enda kohta lugeda, kuidas kogu Eesti mind vihkab (323)

Nii arvas mu noor ajuke. Eks ma ei suutnud piisavalt analüüsida, et need on ühed ja samad inimesed, kes kommenteerivad kõiki artikleid – nii seda, et „Kes see Beyoncé veel on?“ (Googeldasin just tema nime, kuna kirjutasin selle kord valesti ja sain taas teada, et ühe lugeja arvates on minu puhul tegemist uskumatult rumala inimesega, et ma ei osanud Beyoncé kirjutada.) ja et ta ei oska laulda, kui ka seda, et ma olen Eesti kõige koledam naine.

Ükskord üks härra, kelle Facebooki profiili kontrollides sain teada, et tegemist on väikese tütre isaga, kirjutas mulle naistepäevaks, et ta ei soovi mulle ilusat naistepäeva, kuna ma olen nii nõme, et ma ei ole midagi väärt. Vahva värk. Umbes kuskil samal ajal otsustasin, et ma ei loe enam artiklite kommentaare ja kui Facebookis või mujal sotsiaalmeedias jääb mõni ebameeldiv inimene silma, siis panen kohe bloki, et ei tekiks võimalust dialoogi astuda. Lihtsalt tundsin, et ei ole vaja.

Paraku näiteks mu vanaema ei saa sellest nii aru ja ikka on sunnitud aeg-ajalt murelikult küsima, miks inimesed mind sõimavad. Ma ei tea. Aga ma tean, et ma ei ole ainuke. Nad sõimavad kõiki: mehi, naisi, lapsi, beebisid. Valimatult. Need sõnad, millega sõimatakse, on nii karmid, et ma ei julge neid siia kirja panna, kartusega, et mõni nendest rebitakse kontekstist välja pealkirjaks ja kuna need samad kommenteerijad tavaliselt vaid pealkirju loevad, siis ma ei julge neile ainest anda. Selline hirmuriik.

Kõige kurvemaks teeb see, et kuigi mul on selle kõige suhtes juba üsna paks nahk ja ka vanaema saab vähemalt mõistusega aru, et tegemist on inimestega, kelle kogu Facebooki profiil koosneb loosimängudest ja sõbralistis olevatest kuulsustest, keda nad ei ole kunagi kohanud, siis Rumi ei pruugi tulevikus sellest nii aru saada. Nagu ka mina ei saanud, kui ma kümme aastat tagasi enda kohta neid esimesi kommentaare lugesin ja mõtlesin, et võibolla ma peaksin Eestist ära kolima, nagu üle ühe kommentaari tavaliselt soovitati.

Nagu ma ütlesin, siis Facebookis panen ma lihtsalt bloki kõigile, kelle olemasolu ei ole minuga samas valguses. Aga neid kommentaare ma ka selle tõttu enamasti loen ja näen ka seda, kes kommenteeris. Näiteks kui Õhtuleht avaldas, mis nime ma oma tütrele panin, siis vähe sellest, et hakati mõnitama tema perekonnanime, siis muidugi oli paljudel ütlemist ka tema eesnimega. Põhiline mida öeldi, et miks küll vanemad ei mõtle oma lapse peale, kes peab selle nimega elama ja keda hakatakse koolis nüüd tänu tema nimele narrima.

Kes hakkavad narrima? Nende samade kommentaatorite lapsed, kelle vanemad neile õpetavad taolisi väärtusi. Ma olen päris kindel, et näiteks Rumi ei hakka ühtegi inimest mitte kunagi tema nime pärast narrima – ükskõik kui kaunis või omapärane see nimi ka on. Seega mind väga huvitab, kas tuleks vaadata nende vanemate otsa, kes on oma lapsele pannud erilise nime või nende vanemate otsa, kelle lapsed narrivad teisi lapsi?

Ma ei kujuta ette ka, kas see on tõesti vaid väikese Eesti suur probleem või on see ka mujal nii. Ja ma ei tea, kas see kurvastab või rahustab mind. Aga fakt on see, et nii meeldivat ja sõbralikku suhtumist lastesse ja üksteisesse kui Hispaanias, ei ole ma Eestis küll kohanud. Vahel ehmatan ise ka, kui olukorras, kus tahaksin siin hakata kohe kellegagi pahandama või võtma kaitsepositsiooni, sest olen nii harjunud, naeratatakse rõõmsalt ja küsitakse: „Kuidas läheb, kaunitar?”

„Miks sa üldse läksid sinna, kui sa vingud kogu aeg???” lõpetaksin ühe järjekordse kommentaariga, mille sain viimati Facebooki artikli alla, mis rääkis Hispaania talveilmadest. Kallis mees, sellepärast, et vaatamata jahedale talvele, on hispaanlaste süda soe ja see sobib mulle.