VIDEO | "Pealtnägija": raudteel surma otsimine on kui rahvussport, rongijuhid hoiavad tegelikkuses ära väga palju õnnetusi (16)

Viimati rabas avalikkust juhtum, kui 20. veebruari hommikul rammis veok Harjumaal Kulna ülesõidul eletrirongi. Kaks vagunit paiskus rööbastelt maha ja viga sai üheksa reisijat. 

Kulna juhtum on üks näide paljudest rongiõnnetustest, mis selle aasta kolme esimese kuu vältel Eestis juhtunud. Kui liita siia otsa möödunud aasta 13 raudteel hukkunut, 12 rohkem kui aasta varem, siis on statistiline fakt, et vaatamata uutele turvalisematele rongidele, pidevalt arenevale infrastruktuurile ja ohutuskampaaniatele kulutatud hiigelsummadele, on Eesti raudteed tabanud järsk surmade laine.

“Miks see nüüd on lühikese aja jooksul ei oskagi päris täpselt seletada, aga tõenäoliselt neid põhjustajaid ja olukorra tekitajaid on olnud erinevaid,” ütleb Eesti Raudtee turvajuht Marius Kupper.

“Suurimaks probleemiks on käitumiskultuur väljaspool raudteed ehk see mis tuleb maanteelt inimeste poolt jalakäijate poolt,” nendib Elroni ohutus- ja kvaliteedijuht Pille Pärnjõe.

Tegelikult on olukord isegi seni kajastatust hullem, sest iga toimunud õnnetuse kohta on kordades rohkem napikaid, kus pelgalt rongijuhi valvsus, hea reaktsioon või pime õnn  hoidsid ära fataalsed tagajärjed.

“Suurusjärk jah, ma võin öelda, et möödunud aastal mis meil on registreeritud juhtumid, mis oleks võinud lõppeda väga traagiliselt, aga tänu rongijuhi reageerimisele ei lõppenud on kusagil 24-25. Need on need, mis meil on registreeritud,” selgitab Pärnjõe. “Kus inimesed tulevad rööbastele, kõnnivad rööbasteel, kõnnivad rongile vastu kõnnivad rongi liikumisalas, ülekäikudel ületatakse raudteed vahetult rongi eest, rong on andnud vilet, andnud märku ühesõnaga, et ta hakkab liikuma, ikka meil on liiklejaid, kes jooksevad rongi eest läbi ja see on see pool, mis rongijuhte häirib.”

Rongi ette jäävad hajameelsed ja tähelepanematud, kuid ka enesetapjad

Vedurijuht Martin Merisalu sõnul on napikad need, kui inimesed või autod viimasel hetkel üle raudtee üritavad pääseda. Merisalu on üks paljudest, kel on pidevatest intsidentidest villand. Oleks siis tegemist vaid juhuslike hajameelsetega, aga kolm aastat ametit pidanud Martinil on tekkimas juba halvas mõttes püsikliendid.

“Kullil on üks vanaproua, kellel on ilmselt sama palju elusid kui kassil. Minul on endal temaga olnud kaks kokkupuudet, ta on tõesti kaks korda sekund sekundisse üle jõudnud, et see on nii – tead, see mõnes mõttes tekitab isegi muiet, kui ma näen seda vanaprouat seal liiklemas, mis nüüd juhtub, millega ta hakkama saab, küll on ta seal oma kelguga, suvel on järelkäruga, et siiamaani on õnneks läinud,” nendib Merisalu.

Kui hajameelsed pensionärid võivad isegi muigama panna, siis sama ei saa öelda poisikeste kohta, kes raudtee ääres sihilikult eludega mängivad. “Lagedil oli selline juhus, kus poiste kamp suure prožektoriga näitasid rongile tuld ja ma ei saa pimedas tõesti aru, kas see on mingisugune eriveerem või tõesti mis seal on, ma pidin varakult reageerima. Jõudes lähedale, rong praktiliselt jäi seisma, vaatasin kuidas poisid itsitavad ja jooksevad minema. Üks noormees kapuuts peas, lamas rööbaste vahel, ma tõesti ei oska öelda, mis ta mõtles, ta ei liigutnaud, mina tegin kiire pidurduse ja kui ma hiljem vaatama läksin siis teda loomulikult ei olnud enam,” meenutab vedurijuht ehmatavat olukorda.

Kuid Merisalul on kümnete napikate seas rääkida ka üks traagilne lugu, mis teda Tallinn-Tartu liinilt igaveseks kummitama jääb.

“Eelmise aasta suvel Arukülas juhtus traagiline õnnetus. Üks vanaproua ületas teed vales kohas ja sai surma,” meenutab ta, arvates, et see oli tahtlik. “Ta kõndis mulle vastu käed laiali, see oli tahtlik. Sellel hetkel ei mõtlegi midagi, kui see asi juhtub, teed endast kõik oleneva, teed selle kiirpidurduse ega muud väga ei jõuagi mõelda. Kui sa jõuad silmi kinni panna siis võib-olla on tõesti mõistlik seda teha. Kui natuke aega läheb mööda, siis hakkad toibuma ja mõtlema, mis nüüd alles toimus. Lihtne ta ei ole.”

Kogenud raudteelaste sõnul on üks hukkunu kolme tööaasta peale paratamatus. Merisalu isa on samuti rongijuht, kuid tema hingel on veelgi rohkem inimelusid, lausa 13! See on tegevvedurjuhtide seas suurim number. 

“See on selline hell teema, kuidas nüüd öelda, selliseid asjad jäävad eluks ajaks meelde, aga nendest nagu rääkida ei taha. Isegi kõige esimene õnnetus oli, kui ma nüüd ei eksi 85ndal aastal, isegi see on üksipulgi meeles, need pildid jäävad lihtsalt meelde,” nendib Merisalu isa Romet. 

Mõnikord on õnnetust lihtsalt võimatu ära hoida, kuid vihaseks teevad Rometi lood, kus süüdi on hajameelsus või nahaalsus ja ohtu ei seata mitte üksnes ennast vaid ka teisi.

“Mina olen inimesed lahterdanud kolme lahtrisse, on hajameelsed- tähelepanematud, nende jaoks kehtib selline, et nemad niikuinii ei näe ei kuule ümberringi, teised on sellised nahaalsed idioodid, nende jaoks kehtib üks reegel – lukk on ainult loomadele, ja kolmandad on sellised, kellel on elust villand, sinna kuuluvad ka need jooksjad, kes nina alt läbi jooksevad,” ütleb ta.

Punasega üle raudtee sõitmine on kui rahvussport

Pärnjõe sõnul on inimeste käitumine kuritahtlik, kuna rongijuhtidele avanevad igapäevaselt pildid, kus kas ema lapsega jookseb rongi eest läbi või kui ratastoolis inimene sõidab ülekäigule. 

Romet Merisalu sõnul tuleb napikaid ette vahest isegi mitu korda päevas. Elroni oranžikarva rongid, ehk rahvasuus porgandid, on varustatud ka videokaameratega. Nüüd on Elroni arhiivis omaette napikate sektsioon. Tüüpilisim olukord on see, kui rongi nähes lipsatakse ülesõidul viimasel hetkel veduri eest läbi. 

“Pealtnägijas” näidati karme kaadreid, kus koolibuss rongi vilele ei reageerinud ning sõitis praktiliselt rongile ette. 

“See salvestus on võetud ju kabiinikaameraga, mis tegelikult füüsiliselt asub selle klaasi peal, aga peale selle klaasi osa on veel see rongi eesmine osa, et sisuliselt see rong on sellele autole märksa lähemal kui see visuaal praegu siin on,” kommenteerib Pärnjõe, lisades et kokkupõrkest jäi puudu sekundi murdosa.

Eesti raudtee turvajuhi Marius Kupperi sõnul on punasega üle raudtee sõitmine justkui rahvuslik sport, seda teevad nii sõiduautod, kaubaautod kui raskeveokid. Kupper peab lasteaedades ka ohutusloenguid.

“Laps ise kirjeldab tegelikult seda, et tema isa küll teda hommikuti lasteaeda tuues sõidab punase tulega üle raudtee ületus koha et ega siis tegelikkuses ongi väga raske selle peale midagi öelda, et miks see nii toimub,” sõnab ta.

Muidugi riskivad eluga ka jalakäijad, kes küll ületavad raudteed selleks ettenähtud kohtades, aga ei tee ümbritsevast väljagi. Eriti nahhaalne on üks proua, kes eelmise aasta oktoobris lausa vedurijuhiga vaidlema jäi. Ta nägi rongi, tõstis käed üles ja suhtles rongijuhiga. 

Mullu mais juhtus Kehras aga veelgi kurioossem juhtum, kui munka meenutav mees rööbastel mediteeris. Hulk rahvast vaatas pealt, kuidas rong mehe lihtsalt läheneb.

"Miks keegi ei sekku jah ja samas nad on ju täpselt samuti on ise ohualas ju. Pigem ma eeldan, et need inimesed kes seal seisid, need tulid vaatama seda etendust, mida see meesterahvas annab seal raudteerööbastel,” sõnab Pärnjõe.

Samast päevast vähem kui ööpäev hiljem peab rongijuht taas enne Kehra peatust äkkpidurdama, sest raudteel kõnnib vastu mees, kes mängib flööti…

“Ta mängib reaalselt flööti ja tuleb rongile vastu. Aga teine pool selles loos on see, et vaatame kuidas kaasinimesed käituvad. Tegelikult rong jäi juba seisma ju, seal lähedal on väga palju inimesi kes oleks võinud varem reageerida, nad nägid ju varem, et see inimene seal jalutab, see suhtumine minu meelest on väga-väga vale, ja sealt üks inimene üks meesterahvas tuleb nüüd lõpuks ja mida iganes ta sellele muusikule seal ei ütle, aga ühesõnaga raudteelt ta sealt ära saab,” kommenteerib juhtunut Pärnjõe.

Probleem on inimeste suhtumises, õnnetusi ei saa alati ära hoida foor ega rongijuht

Suureks probleemiks on ka see, et inimesed lähevad vales koos üle raudtee. Üks selline koht on Tallinnas, Kristiine keskuse viadukti juures, kuhu on korduvalt ehitatud aed, mis aga pidevalt ära lõhutakse. Kusjuures, võrreldes ametliku tunneliga, võidab sealt kaudu käimisega vaid üks-kaks minutit.

“Eks seda harjumuse jõudu on väga raske tihti ka muuta, kus inimesed tihti selleks, et me tahame neid ühte kohta suunata, siis ikkagi vähemalt mingi aeg näevad vaeva, et seda väljakujunenud ajaloolist kitserada niiöelda kasutada. Eks siis ta tuleb ikkagi näpitsad taskus tuleb tegelikult hommikul või tuleb töölt ta lõikab endale aeda augu sisse,” nendib Eesti Raudtee turvajuht Marius Kupper.

“Kui sa ise visuaalselt vaatad seda ja sa näed mis seal tegelikult toimub, sa näed rööbaste vahel inimest kes tuleb rongile vastu mängib flööti ta naudib seda kuidas rongijuht teeb kiirpidurdust, kuidas inimesed on rongis ja ei jõua õigel ajal sinna kuhu oli plaanitud. Ja teiselt poolt tuleb siis meedias sõnum et rongid on ohtlikud, et rongidel pole pidureid ülesõidul ja ülekäigud pole turvalised, siis siin tekkis konflikt,” ütleb Pärnjõe. 

Suur kriitika tabas rongijuhte siis, kui Tallinnas Veerennis hukkus noor naine. Raudteele pandi süüks, et ülekäigul puudus signaalfoor, kuid Pärnjõe sõnul ei oleks see õnnetust siiski ära hoidnud.

“Selle sündmuse kontekst oli absoluutselt teine, see õnnetus juhtus sellepärast, et väga palju meetreid enne ülekäigu kohta inimene jalutas rööbaste vahel ja ta ei reageerinud suurele vedurivilele ja tänu sellele ta sai löögi rongilt,” selgitab Pärnjõe.

Eesti Raudtee turvajuhi Kupperi sõnul on tavaline süüdistamine ja näpuga näitamine, kui midagi on juhtunud, aga tegelikkuses on rongijuhtide igapäevatöö tulemusena ära hoitud väga palju õnnetusi. 

“Ma saan päris kindlasti seda väita, mida me mõõta ei saa, või mõõta on väga raske, kui palju me asju oleme tegelikult ära hoidnud. Ja ma olen veendunud et see on sadades või tuhandetes kordades kui see, mis on realiseerunud,” nendib ta. 

Kõik ülalnimetatud juhtumid pärinevaid vaid eelmisest aastast. Plaan suurendada rongide piirkiirust 120-lt 160-le võib Raudteelaste ametiühingu sõnul tulevikus veelgi raudteel hukkunute arvu suurendada. Õnneks on Eesti Raudtee lubanud 2020. aastaks taastada kõigi esimese kategooria ülesõitudel tõkkepuud.