SELGITUS KUI VIIESELE: miks pole siiamaani amfiibinimest „leiutatud“? (3)

Küll oleks tore, kui inimene saaks mere- või järvepõhja saladusi avastada ja vee alla sukelduda ilma tüütu ja raske õhuballoonita. Hobiakvalangiste ja -tuukreid ning muid veteuurijaid oleks kordades rohkem ja veesügavustel meie ees saladusi märksa vähem.

Vene ulmekirjanik Aleksander Beljajev kirjutas oma „Amfiibinimese“ juba enne Teist maailmasõda. Lõpustega ja vee alla hingata suutev tegelane esineb ka Guillermo del Toro värskes filmis „Vee puudutus“. Film teenis neli Oscarit – aga tänaseni pole näiteks Nobeli preemiat antud teadlasele, kes lahendaks küsimuse: kuidas oleks võimalik panna inimene lõpuste abil vee all hingama?

See avastus jääbki ilmselt tegemata. Redditi foorumis „Selgita, nagu oleksin viieaastane“ küsis keegi kasutajanime poolest jõuhobudest hooliv kodanik: miks me pole suutnud kopeerida viisi, kuidas kala lõpused tõmbavad veest hapnikku, et saaksime ilma balloonideta sukelduda?

Valik vastuseid:

* Sest inimesed vajavad PALJU rohkem hapnikku kui kalad (me oleme palju suuremad ja soojaverelised). Vees ei ole piisavalt hapnikku, et meid elus hoida, kui meil ka oleks lõpused.

* Tõsi: näiteks paljud haid on inimestest suuremad, ent hingavad siiski lõpuste abil. Kuid haidel on väga aeglane ainevahetus ja kiiremini liikudes peavad nad sealjuures päris palju vett oma lõpustest läbi pressima. Et ellu jääda, peaks inimene vees püsivalt väga suure kiirusega liikuma. Või siis saama samasuguse ainevahetuse nagu hail.

* Haid on külmaverelised elusolendid ja kasutavad vähem hapnikku kui soojaverelised imetajad. Lisaks on nad osmoregulaatorid ja seegi vähendab nende energiatarbimist.

* Hapnikurikkaks peetakse merevett, mille liitris on 10 mg hapnikku. [Kunstlõpustega] sukelduja peaks piisava hapnikukoguse kättesaamiseks ka vähese aktiivsuse puhul pressima endast läbi 200 liitrit vett minutis.