Liina Randpere oli enne "Legendide lahingu" saadet närvis: sees kõik keeras ja suu oli kuiv (9)

Liina Randpere juhendajaks oli Genka. „Ta on suurepärane mentor juba selle pärast, et ta kirjutas nii lihtsalt esitatavad sõnad. Ega see – nimetagem seda siis räppimiseks, millega me seal tegelesime – lihtne ei ole. Autoroolis kaasa jaurates saan veel hakkama, aga kui panna ainult muusika ja pean kõva häälega laulma, siis on see algajale üliraske,” kirjeldab Liina oma esitust.

„Genka arvestas oma roheliste räpparitega ja tegi meile kõrgeima klassi väärilised sõnad, mida on võimalik esitada,” sõnab Randpere. Sõnu võisid nad hiljem ka muuta. „Meile tehti algul salmid valmis ja pärast võisime nendega põhimõtteliselt kõike teha: muuta, sõnu vahetada, laused endale suupärasemaks teha ja kas või kõik ära muuta, kui soovi oli.”

Räpparit Liina endas siiski ei avastanud. „Ma arvan, et see laev ei ole minu jaoks läinud, vaid see ei ole üldse tulnudki,” naerab ta. „Seda oli tore teha, aga ma pigem räpiksin üksi autoroolis pärast trenni koju sõites. Sinna ma olen loodud räppima,” arvab naine, et tegu ei ole tema suure salaandega.

Pärast saadet Randpere ja Kuningas teineteise peale solvunud ei olnud. „Meil on Marteniga nii soe suhe, et tülli me ei läinud. Uskumatu, kui keegi suudaks selles projektis osaledes tülli minna,” mõtiskleb Liina. „Ma helistasin Genkale, kui nad alles mõtlesid, mida minu kohta kirjutada. Arvasin, et ei ole mõtet lasta inimesel terve öö Google’is minu kohta informatsiooni otsida. Mõtlen lihtsalt ise välja, mida võiks minust halvasti kirjutada, helistan Genkale ja rääkisin talle, et päästa teda tundidest uurimistööst,” sõnab naine, et tegu oli esimese kõnega tema elus, kus ta rääkis endast halba, et keegi teine seda enda huvides ära kasutada saaks. „See on ikkagi tore ja lõbus meelelahutus, kus iga lause ongi üle võlli. See on okei ja selle pärast ei saa tülli minna, kui sa vähekenegi normaalne inimene oled,” ütleb ta.

Liina on kogemuse üle väga õnnelik ning sõnab, et oli hea vaheldus ennast närvis tunda. „Olen teinud oma tööd ikkagi niivõrd kaua ja kindlalt, et enne saate salvestusi või ürituste juhtimisi ma naljalt närvi ei lähe. Seega oli väga kosutav tunda, kuidas sees kõik keerab ja suu oli enne lavale minemist kuiv nagu Sahara kõrb,” räägib ta. „Mõtlesin, et isegi kui ma vett joon, siis see ei aita mitte kuidagi. Vahetult enne publiku ette minemist kahtlustasin, kas ma üldse suudan neid sõnu niimoodi ritta seada, et mul kõik kinni ei jookseks. Ilmselt laval ikka kogemus võtab üle ja teen ära, aga enne oli küll mõnus ärevus sees,” lausub Randpere.