Pärast Putinit tulgu või veeuputus? (46)

Mitte ainult ei ole irvhambad hakanud võrdlema kahe mehe välimust, vaid tõsisemalt rääkides leitakse võrdlusi ka Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa poliitilise olukorra vahel. Välispoliitika ajakiri Foreign Policy toob välja Venemaa majandusliku stagnatsiooni. Tõsi, ühest küljest elas Venemaa üle 2014. aasta naftahinnalanguse, teisest küljest on majandustõus igal aastal väike ja aeglane.

Kuigi Venemaa tähtsamates seltskondades ringlevad erinevad ideed ja arusaamad Vene majanduse elavdamisest, on vähetõenäoline, et Putin neist ideedest kinni haaraks. Tema enda tegevuskava on teda võimul hoidnud (ja võimule tagasi aidanud), milleks peaks ta sellest loobuma. Üks tema strateegiatest on kasutada riiklikke toetusi võimu ostmiseks - teda huvitab rohkem Vene pensionäri lojaalsus kui see, mis saab tulevikugeneratsioonist. Suured muutused võivad ärritada ühiskonnagruppe, kelle najal ta püsib, seega on ohutum pigem jätkata stagnatsioonis kui võtta riske.

Vaevalt, et ajalooline võrdlus Brežneviga Putinit väga rõõmustaks, kirjutab Wall Street Journal. Kreml üritab puudujääke kodumaal korvata sellega, et näitab end kõva tegijana välismaal. Strateegia töötab: kui 2012. aastal pidas Venemaad võimsaks riigiks 48 protsenti riigi elanikkonnast, siis nüüd lausa 72 protsenti.

Kuid mõte Putinist presidendina ka surmahetkel ei ole (eriti mõeldes Brežnevi viletsale lõpule) venelastele nii väga mokkamööda. Ja kes oleks tema mantlipärija? Veelgi enam - kui Venemaa on nii stagneerunud, siis mis juhtub pärast Putinit? Võimalik, et metafoorilises tähenduses veeuputus - igasugune uuenduslikkus või radikaalne muutus võib kogu hoolikalt kokkupandud ja paigalseisva aluse põhja viia.

Ning Putin on sellest täiesti teadlik. Miks ta ei peakski olema, kui see ongi osa tema imagost: Vene rahvas, valige mind või valige totaalne kaos.