ELLUJÄÄMISNIPPE EKSPERDILT: ekstreemsituatsioonis võib surmast päästa ka soe sõnnikukott

Kuidas metsas hädal käia?

„Lühike vastus on, et kiiresti,“ ütles Grylls. „Kui pead pissima, siis võta pudel, lase sinna sisse ja siis kasuta seda kui kuumaveepudelit, et end öösel soojas hoida.“

Number kahe puhul soovitab ellujäämisspets lihtsalt kaevata augu ja leida natuke pehmeid puulehti. Aga ekstreemses olukorras natuke teisiti.

„Sõjaväes tegime ka nii, et kakasime toidukilele, sellisele, nagu leiad köögikapist,“ rääkis mees. „Siis mässisime selle sinna sisse ja ulatasime seda ringi, et hoida oma käsi soojas.“

Kui palju peaks trenni tegema?

Endise briti armees sõjaväelase arvates ei pea ellujäämisvormis püsimiseks tingimata jõusaais elama. Püsiva hea vormi annab treeningu kvaliteet, mitte kvantiteet. Bear Grylls teeb teravaid ja kõrge intensiivsusega pooletunniseid keharaskusega Tabata-treeninguid. Need treenivad jõudu, aga annavad ka hea koormuse südamele. Grylls teeb selliseid lühikesi trenne umbes neli tükki nädalas ja juurde natuke joogat.

Millest toituda, kui tsivilisatsioon asub kilomeetrite kaugusel?

Bear Gryllsi põhitarkus on söögi osas järgnev: kehale on parimad sellised toidud, mis rahuldavad selle põhivajadused (nt paleodieet).

„Ilmselt ei tahaks keegi süüa terve aasta järjest elevandisõnnikut või kaamelitatti,“ märkis ta. „Aga üldjoontes on ellujäämistoit kehale hea. Halb on kogu see töödeldud värk, mida inimesed söövad. Looduslik toit on enamasti parim valik.“

Igas oma sarjas on Grylls ja tema kaaslased söönud ka midagi rohkem või vähem ebameeldivat: näiteks linnumune, madu või midagi sarnast. Alati leidub keegi, kes nendib: „Oeh, sõbrad hoiatasid mind selle eest.“ Aga Gryllsi sõnul on enamasti nii, et meie kõige rohkem kardetud asjad ei olegi tegelikult nii hirmsad. Ning lõpetuseks nenditakse ikka: „Oh, see maitseb tõesti nagu kana!“