Foto: rahvaraamat.ee
Raamat
19. märts 2018, 21:12

ARVUSTUS | „(Mitte just) Armastuslugu“: hoiatus himurate (vana)meeste eest (7)

Brigitta Davidjantsi „(Mitte just) Armastuslugu“ on sügavalt isiklik lugu, mis aga paljudele naistele (eriti neile, kes kasvanud 90ndatel) mõneti nende endi noorust meelde tuletab. Kuigi raamatus võib olla detaile, mis tänapäeva noorele neiule võõraks jäävad, on loo keskmes vägagi universaalne lugu noore inimese ärakasutamisest.

Teismelise Rebeka elu kulgeb läbi koolipäevade, pidude, pereürituste, kontsertide ja raamatute. Tema maailm on 90ndate Eesti noore oma ja kes vähegi seda aega mäletab, näeb kindlasti nii mõndki hetke mitte ainult läbi Rebeka, vaid ka iseenda silmade.

„Aga kõigepealt otsustavad nad jäätist süüa. Nad kõnnivad Viru tänava klaasvorsti ja tellivad kaks topsijäätist. Sügaval talvel külmaga jäätise söömine on nende väike rituaal ja Carrolsi jäätis on linna parim - kreemjas ja valge.“

Rebeka tee ristub Ardoga, tüdrukust palju vanema mehega, kes mõjub ligitõmbava ja müstilisena. Ardo on tark, kütkestav, samas mingitel hetkedel totaalne mühakas ja jobu. Pea kõik naised mäletavad oma noorusest vähemalt üht sellist tüüpi. Keerulised isiksused tõmbavad teatud eas ligi ning Ardo on nii vastuoluline, nii katki ja nii tujukas, et Rebeka veedab suure osa raamatust totaalses segaduses.

„„Ta ei saa sind tõsiselt võtta. Või ei ole ta reaalsusega kontaktis. Või on ta räigelt isekas.“

„Selleks, et mina meeldida võiksin, ei saa reaalsusega kontaktis olla? Mis mul siis viga on su arust?“ solvub Rebeka.

„Issand, ma ei ütle, et sinul midagi viga on. Temal on! Ta ju k***b su ajusid! Saad sa aru, et selline suhe piirab su vaba arengut? Mis on sulle hetkel eluliselt vajalik,“ püüab õde selgitada.“

Ehkki ilmselgelt on raamat ühe inimese lugu ning mõnd lugejat võib see pisut võõrastama panna, on lugu vanemast mehest, kes kergesti mõjutatavat, kas vanuse poolest või muul viisil haavatamat neiut ära üritab kasutada, kahjuks väga igapäevane. „(Mitte just) Armastuslugu“, olemata patroniseeriv ja näägutav, hoiatab potentsiaalset noort lugejat nende infantiilsete, end keeruliseks pidavate, kuid tegelikult teiste elu keeruliseks tegevate inimeste eest. Ardot näeb raamatus mitmel korral sellena, kes ta tegelikult on: hale, elus seismajäänud ja enesega mittevõrdseid ärakasutav mühkam. Ta ei tea ise ka, mida ta tahab. Senikaua ei näe ta aga erilist moraalset vastutust noorte elude ees, mida ta sassi ajab.

Kus on 90ndate Ardod nüüd? Kes on põhja joonud, kes tööle läinud, kes käivad nüüd ringi õhetavate isside ja tähtsate meestena, mõni ehk ajab veel vaat et vanuigi endiselt taga noorust, mis nii naiivne, hardalt imetlev ja kergesti kättesaadav näib. Neile viimastele on „(Mitte just) Armastuslugu“ hea meeldetuletus, et tänapäeval võiks Ardo-sugustele enam mitte kohta olla.