KÜÜNILINE, KAASTUNDLIK VÕI HULL? USA poliitik tahab kodututele relvad kätte anda (11)

Ellison, kelle Facebooki lehel on esmaspäevase seisuga vaatamata mehe 15-minuti-kuulsusele üsna tagasihoidlikud 643 like'i, on minu kirja üle rõõmus. Ehkki tegin mõistagi selgeks, et lugu ilmub võõramaa väljaandes ning michiganlased seda ilmselt lugema ei satu. Ellison on libertaarlane, mõne definitsiooni järgi võiks isegi öelda, et äärmuslibertaarlane, ehk valitsuse, maksude ja igasuguste regulatsioonide suhtes ääretult kriitiline tegelinski. Ta on tüüpiline „iga mees on oma õnne sepp“-mõtteviisi esindaja, kes lisaks ka ei taha, et valitsus keelaks või piiraks narkootikumide, relvade või üldse millegi meelepärase kättesaadavust.

Jutt algab mõistlikult. „Kodutud on üks kõige rohkem kannatav inimrühm Ameerikas, kuid nad on siiski inimesed, kellel on õigused,“ räägib ta. „Ja üks põhilisi inimõigusi on õigus ennast ja oma vara kaitsta.“ (USA põhiseaduse teine täiendus annab igale kodanikule õiguse relva omada - G. K.) Ellisoni sõnul ei ründa kodutuid mitte ainult pahatahtlikud indiviidid, vaid valitsus ise. See kõlab huvitavalt: mismoodi täpselt, et lausa ründab, küsin. „Seadused, mis keelavad prükkarielu ehk prügikastidest toidu otsimise, avalikes kohtades magamise, avalikes kohtades elamise ja kerjamise,“ loetleb Ellison. „Need keelud mitte ainult ei mõjuta kodutute elu kõige enam, vaid enamik, kui mitte kõik neist meetmetest on valitsuse viis kodututest jõuga lahti saada.“

„Seadusi toetab jõud, kas pole?“ küsib Ellison. Põhimõtteliselt nõustun. „Valitsus tuleb ja kisub su telgi maha, lööb su minema. Teeb trahvi või paneb su vangi, kui prügis sorid. Ei maksa trahvi? Lähed vangi! Nad võtavad isegi su telgid ja magamiskotid. See pole õige, see on ebainimlik.“ Ma ei hakka välja ütlema, et vaevalt et ükski poliitik läheks kodutu telki näppama, saan ta mõttest aru küll - kohus ja politsei töötavad tema silmis valitsuse, mitte inimeste heaks. „Kodutus ei ole kuritegu, vaid märk allakäivast ühiskonnast,“ diagnoosib Ellison.

Mulle meenub hiljuti tõlgitud lugu Inglismaalt, kus üks kodanik hakkas võitlema n-ö libakodutute ehk agressiivsete professionaalsete kerjuste vastu. On Eestigi suurlinnades selliseid nähtud. Ellison ei pea seda probleemi tõsiseks. „Meie kohalikud teevad meie kodututel ja ringirändavatel petistel kenasti vahet,“ on mees kindel. „Kui keegi ka muutub agressiivseks, siis tuleb seda kohelda nagu iga muudki vägivallaviisi.“ Ka on ta Michigani raadiole väljendanud ehk mõnevõrra naiivset veendumust, et tema ei usu, et relvaga kodutu kasutaks püssi temaga pahandava politseiniku vastu.

Küsin Ellisonilt igasuguste kodutuid aitavate heategevusasutuste - nii valitsuse toetatud kui kodanike omaalgatuslike - kohta. Siin tuleb tema libertaarlase loomus tõeliselt välja. „Mina usun, et igasugune inimsuhtlus peab olema ainult vabatahtlik,“ ütleb ta. Kes tahab, see aitab.

Mis puudutab näiteks supikööke ja toidupanku, on Ellison põhimõtteliselt täiesti nende poolt (taaskord, need peavad olema kodanike endi algatused). Ta kiidab ameeriklaste heldust ning tüüpilise libertaarlasena rõhutab muidugi, et kui inimesed nii palju neid pagana makse ei peaks maksma, küll siis annetaksid kogukonna parandamise heaks veel rohkem.

Lähen otsekoheseks: varasemates intervjuudes on Ellison tunnistanud, et „Relvastame kodutud“ on suuresti ka tähelepanu saamiseks välja mõeldud. Küsin, kas ta on siiras. Minu küsimus igatahes on siiras, sest natuke tundub mulle, et Ellison kasutab lihtsalt haavatavat inimrühma ära, et tähelepanu saada. Miks peaksid inimesed teda heasüdamlikuks ja ausaks pidama, kui ta isegi tunnistab, et tema kampaanias on tähelepanu võitmiseks väike annus kavalat strateegiat?

Ellison sõuab minu küsimusest ringiga mööda, selgitades õpetlikult, et libertaarse partei liikmed peavad demokraatide ja vabariiklaste kõrval väga silma paistma, et üldse püünele pääseda. Ta kiidab, et libertaarne partei on USA kiireima kasvuga erakond. See on kaval trikk - protsentuaalselt on loomulikult USA suurima kasvuga erakonnad just väiksemad parteid. Kui keegi asutaks partei ja võtaks veel ühe inimese juurde, olekski 200protsendine kasv. Väike otsing Google'is näitab, et mitu n-ö kolmandat parteid kuulutavad end uhkelt kõige kiirema kasvuga erakonnaks. Reaalse liikmete arvu poolest on vabariiklased ja demokraadid siiski miljonitega eespool. (Et olla libertaarse partei suhtes aus, siis kõigist väiksematest poliitilistest liikumistest on nad tõenäoliselt tõesti kõige edukamad.)

Kuid tagasi Brian Ellisoni plaani juurde. Ellison selgitab, et tema „Relvastame kodutud“-kampaania ei ole plaan kodututele püsside andmine seaduses sätestada, vaid puhas vabatahtlik töö, mille heaks ta raha kogub. Annetustest saadud raha plaanib Ellison (väidetavalt) tulirelvade ostuks kulutada. Ta lisab ka, et ükski eluheidik ei saa relva niisama. Rahastuse alla kuulub kohustuslik õpe, sealhulgas relva ohutu käsitlemise kursus. Kodututele on kohustuslik ka taustakontroll. Siin kaob minu jaoks Ellisoni tõsiseltvõetavuse järg pisut käest. Karmimate relvaseaduste pooldajad, kelle vastu tema ennast positsioneerib, nõuavad just nimelt kohustuslikku ja põhjalikku taustakontrolli. Teiseks, kontrollis võib ilmneda, et kodutul on kriminaalne taust - näiteks trahv prügikastides sorimise eest, mis ontegevus, mida Ellison isiklikult pooldab.

Ka ei veena mind täielikult Ellisoni loogika, et „kui ma päriselt sellesse ei usuks, siis ma ju ei teeks seda“. Aga jäägu tema siirus tema enda südametunnistusele. Ellisoni lõpulause on pateetiline: „Ükski tõeliselt vaba rahvas ei ole iialgi tulirelvi valitsusele ära andnud.“ Mnjah, mis ma oskan öelda. Nagu paljud ameeriklased, näitab ka Ellison vähest teadlikkust sellest, mis toimub ülejäänud maailmas ja loomulikult on kõige vabam ja parem riik tema silmis USA. Meile mõlemale jääb õigus ja vabadus üksteisega mitte nõustuda.