Iseseisev Eesti vabariik lubas kiriku asemel perekonnaseisuametis abiellu heita 1920. aastast. Esimesel päeval, 13. märtsil 1920 käis kodanlikku abielu sõlmimas Anton Hansen Tammsaare, kes lõpuks teda pea aasta varem ajalehekuulutusega provotseerinud Käthe Veltmani ära võttis. Esimene ta siiski ei olnud. Vanema aja märkuste järgi jõudsid seda samal päeval enne teda teha Hugo Reimann ja Hilda Eichenbaum. Märkimisväärne, et mõlemal abielul olid tunnistajaiks endised ministrid.
Rahvas ei osanud asjast midagi arvata. Pigem mõeldi perekonnaseisuametist kui jumalasalgajate asutusest, sest vaimulikud seisid kodanlikule abielule vastu. Kuid 1926. aastal tehti abielu registreerimine sunduslikuks ja vaimulikud määrati siis ka perekonnaseisu ametnikeks. Millele nad muidugi jälle vastu seisid.
Esimese vabariigi ajal oli perekonnaseisuametnike ees teinekord ka raskeid ülesandeid nagu siis, kui Hiinas abiellunud kaks eestlast lahutada tahtsid ja esitasid oma abielu kohta meetripikkuse hiinakeelse dokumendi, millest siin keegi aru ei saanud. Tollal oli lähim Hiina saatkond Berliinis. Postiga saadeti dokument sinna ja paluti lahkelt saksa keelde tõlkida. Tüki aja pärast tuli vastus ja lahutus sai teoks.
Mulle on silma hakanud ühest Põhjasõjajärgsest meetrikaraamatust kuidas sakslasest kirikuõpetaja oma ametiaja kahekümne aasta jooksul eesti keelt omandas. Algul on abielumeetrikast leida, et selle ja selle naine laulatati "Kadastiku Juhaniga" Mõne aja pärast hakatakse kasutama mõistet "lesknaine" Vahepealt on leida ka: "Õndsa Kaasiku Marti endine naine" Viimasel ametikümnendil paistab, et pastor on eesti keelest vaimustusse sattunud - sõnavarasse ilmuvad lell ja onu, käli ja kälimeesjne. Mõnel juhul ka seletus juures, sõna mõiste lahtiseletus - ju vist teiste sakste jaoks.