HÜVASTI, ANDRES! Täna saanuks ajakirjanik Andres Põld (17. III 1971 – 13. III 2018) 47 aastat vanaks.Foto: Mati Hiis
Inimesed
17. märts 2018, 00:01

Õhtulehe vanemtoimetaja Andres Põld (17. III 1971 – 13. III 2018) süttis kiiresti, leppis kiiresti, reageeris kiiresti

„Tehke ise oma lehte!“ (13)

„No nii, nannipunnid, ei saa jälle tööga hakkama vä?“ Selle lausega sisenes toimetaja Andres Põld harilikult küljendusse. Täna, laupäeval, pidanuks ta tähistama oma 47. sünnipäeva. Teisipäeval sai aga Andrese aeg otsa.

Andres, Ats, või neile, kes tundsid teda juba Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna tormilistest aegadest, Mürakas, oli konkreetne mees – kõike, mida tegi, tegi põhjalikult, kompromissitult, mõistuse, hinge ja südamega ning kiiresti. Süttis kiiresti, leppis kiiresti, reageeris kiiresti. Mis sest, et karu kere viidanuks justkui flegmaatilisusele.

Kui mõnes vaidluses asi Andrese põhimõtetega üldse kokku ei sobinud, teatas ta lühidalt: „Tehke ise oma lehte!“ ja pööras selja. Kuid nagu öeldud, ka leppimine tuli kiiresti, sest Andres polnud mees, kes teised üksi või hätta jätnuks.

Kroonilise diabeedi tõttu vahel pikemaid perioode haiglas veetma pidanud, muretses ta väga, kuidas kolleegid hakkama saavad. Ja läinud nädala neljapäevalgi, kui ta helistas ja ütles, et külmetusega kaasnenud palavik viskas 38 peale, arvas ta, et päevast-paarist piisab – esmaspäeval on tööl tagasi.

Teisipäeval oli Õhtulehe suure koosolekulaua taga Andrese kiire ja tabava musta huumori asemel tema pilt ja musta lindiga küünal. „Tehke ise oma lehte!“ kumises peas Andrese hääl, seekord musta naljana öeldult.

Jaan Väljaots

***

CALL BACK RIGHT NOW! ANDRES PÕLD, ESTONIA

See võis olla 1999. aasta, kui USA tulistas rakettidega Bagdadi. Oli õhtune aeg, lehe trükkiminekuni oli jäänud umbes tund või paar, kõigil oli palju sebimist. Välismaalt tuli Iraagi ründamise kohta ebamääraseid teateid, aga meil oli toimetuses hirmsasti ja kibekiiresti vaja teada saada, kas on puhkenud suur sõda või ainult pisike relvakonflikt – sellest sõltus, kas panna uudis suurelt esiküljele või väiksemalt kuhugi tahapoole (veebiuudiseid Eesti lehtedel tol ajal vist veel polnud).

Andres oli parajasti esikülje toimetaja. Ta inglise keel polnud mu mäletamist mööda vist kõige sujuvam, aga ta helistas järjest kõikidele NATO peakorteri ja Pentagoni telefonidele, mida netist oli võimalik leida. Sel kellaajal ei vastanud suvalistel avalikel numbritel mitte keegi. Lõpuks leidis Andres kellegi väga tähtsa NATO kindrali kodulehe, kus oli ka e-maili saatmise võimalus. Andres ei hakanud mingeid viisakusavaldusi sisse- ja väljajuhatuseks tegema, kirjutas läbiva suurtähega lihtsalt: CALL BACK RIGHT NOW! ANDRES PÕLD, ESTONIA. Ja lisas oma telefoninumbri. See pöördumine tundus tol hetkel nii naljakas, et naersime kõik kõveras maas, kuidas Andres NATO kindralitele käske jagab.

Niisugune mälestus siis, mis alati Andresega seoses esimesena meelde tuleb. Tuleb ka edaspidi. Puhka rahus!

Kalle Muuli

***

Korrigeeris „rongaema“-kohtuprotsessi

Minu esimene mälestus Atsist on 1993. aasta augustist. Ma olin keskkoolilõpetanust nooruk Kuressaares, kes oli maha maganud õige kuupäeva võtmaks end arvele Tartu ülikooli ajaloo osakonda ja pidin leidma oma eluteel „väärika“ väljakutse. Ja lühikeste pükste ning pikkade peenikeste jalgadega kogukas Ats oli siin üks võtmetegelane, kui ta kohalikus „kasarmuhoovis“ töötanud vabaõhuõllekas rääkis tähtsa moega, kuidas ta ajakirjandust õppima sattus ja nüüd kohalikus ajalehes Oma Saar suvepraktikal on. Me jõime sel õhtul ära palju õlut, kuid järgmisel hommikul sättisin ma oma sammud kohalikku ajalehte ja teatasin, et ka mina tahan nüüd artikleid kirjutada.

Atsi nägin ma uuesti alles aastaid hiljem Tallinnas, kui ta kurikuulsal Enno Tammeri ja Vilja Savisaare „rongaema“-kohtuprotsessil BNSi reporterina endast nii välja läks, et saali tagareas püsti tõusis ja kohtul see „jama“ ära lõpetada soovitas. Ats kamandati muidugi kohtust välja.

Õiglustunne oli koht, kus Ats endaga mingeid kompromisse ei teinud. Süda oli tal õiges kohas.

Risto Berendson

***

Kuidas Põld USB-vidinat laenamas käis

Põllul oli komme aeg-ajalt mult USB-juhet laenamas käia. Sellega sai ta oma diktofoni salvestusi arvutisse tõmmata. Aastatega kogunes neid kahepoolselt sõbralikke tehinguid kokku kindlasti rohkem kui paarkümmend.

Astus pikk mees vargsi jälle selja tagant ligi ja küsis sissejuhatuseta: „Juhan, anna mulle oma vidinat!“ Ma ei tea, kas ta oli enda juhtmejupatsi ära kaotanud või milles oli asi. Pakkusin talle seda päriseks, kuid Põld ei võtnud. Ütlesin siis, kus ma jupatsit hoian, et tulgu ja võtku sahtlist, millal soovib. Aga ei, talle meeldis ikka küsimas käia ja pärast see tänusõnadega tagasi tuua. Kui viimasel ajal Põldu lähenemas nägin, sirutasin käe koos vidinaga kohe tema poole välja ning tavaliselt ma mööda ei pannud.

Selle USB-juhtme kaudu on enamik Põllu suuri Õhtulehe intervjuusid lugejateni jõudnud. Paras ajakirjanduslik reliikvia, mis sa kostad. Annaksin selle talle hea meelega kaasa, aga ma ei usu, et ta sellega nõustuks. „Las ta olla sinu käes, kui vaja on, küll ma tulen ja küsin,“ lausuks Andres kindla peale.

Juhan Haravee

***

Süvateadmistega melomaan

Andres oli süvateadmistega melomaan, kohtusin temaga esimest korda 80ndatel Harjumäe kõlakojas. Tallinna muusikahullud käisid seal koos, et isekeskis vahetada tol ajal pööraselt raskesti kättesaadavaid ja kalleid välismaiseid plaate. Nii me seal kohtusime, vinüülipakk kaenla all, oma kümmekond aastat järjest igal pühapäeval keskpäeva paiku.

Paar hiljem Õhtulehes peetud põgusat vestlust andsid aimu, et Andres hoidis muusikas toimuval endiselt kätt pulsil. Mõne kunagi meie jaoks olulise artisti puhul, kelle ma juba ammu olin silmist kaotanud, teadis tema hästi, kuidas neil viimasel ajal ka läinud on.

Margo Pajuste

***

Kuidas Põllu tööülikond akadeemiku soolasambaks ehmatas

BNSi toimetus oli toona Rävala puiesteel Teaduste Akadeemia raamatukogu maja kõige ülemisel korrusel, kohe katuse all. Suvel oli seal kohutavalt palav, aknad vist lahti ei käinudki.

Paljud olid tööl lühikestes pükstes ja plätudega, aga julgemad mehed võtsid ka särgi maha. Andres Põld läks ühel hetkel radikaalseks. Võttis T-särgi seljast, tegi kraani all külma veega märjaks ja keeras endale turbaniks pähe. Siis laskis WCs plastmassist vanni külma vett täis, pani selle oma laua alla ja lükkas sinna oma paljad jalad. Nii ta siis istus seal, kirjutas mingit lugu ja keegi ei pööranud talle erilist tähelepanu.

Siis saabus ootamatult akadeemik Endel Lippmaa. Teaduste Akadeemia raamatukogu oli tema rida, Lippmaa oli nagu meie majaperemees.

Akadeemik Lippmaal oli keset palavat juulikuud seljas korrektne hall ülikond ja hele tolmumantel. Esimene inimene, keda ta uksest sisse astudes nägi, oli Andres Põld: palja ülakehaga, märg rätik turbanina ümber pea, jalad vannis.

Lippmaa kangestus. Vaatas Põldu kivistunud näoga ja pöördus siis aeglaselt minu poole: „Kas siin on ikka veel uudisteagentuur BNS, või on siia vahepeal mingi muu asutus kolinud?“

Anvar Samost

***

Andres murdis arusaama võimatust

Mul oli kunagi ülemus, kes välistoimetuse inspireerimiseks käis välja mõtte, et nad võiks proovida aasta jooksul saada intervjuu Barack Obamalt. Iseenesest hullumeelne idee, kuid selle taga peituv [st töö, mis tuleb eesmärgi saavutamiseks teha] kirjeldab Andrest nii reporteri kui ka toimetajana, mis on seda olulisem, kuna aitab murda rutiini ja kujunenud arusaama võimatust.

Nii ütles ta kunagi koosolekul, et valmimas on intervjuu Tõnis Mägiga. Õhtulehe suhe kõige paremas mõttes suurte kunstnikega on siiruviiruline ja Andrese teade tundus tolles hetkes utoopilise ja pigem naljana.

„Ei, tõsiselt, intekas Mägiga, hästi rääkis,“ tuli tal korrata.

Eesmärk võib olla keerukas ja selle täitmine ning usalduse võitmine võib võtta aastaid, kuid Andresele tasus neid eesmärke püstitada. Kuigi enamasti võttis ta sihid endale ise ja jõudis ka kohale.

Martin Šmutov

***

Kuidas Ats võhivõõrastele raha jagas

Ma elasin Atsiga Tartus ülikooli ajal 1990ndate algul aastaid sisuliselt ühes toas. Sisuliselt selle pärast, et ametlikult ma Pälsoni ühika toas nr 209 ei elanud, kuid veetsin seal suure osa oma öödest.

Ilmselt on mul vedanud, kui ma mõtlen nüüd selle peale, et toa tollasest kolmest ametlikust elanikust on kaks tänaseks surnud… Esimesena läks Argo Taal, kes samuti töötas Õhtulehes. Nüüd Ats. Mõlemad töötasid aastaid mujal väljaannetes, siis läksid Õhtulehte ja mõne aja pärast surid ära. Mis te teete inimestega Õhtulehes? Ma ei hakka üldse ütlemagi, kes oli kurikuulsa toa 209 kolmas elanik. Minu teada ta Õhtulehes ei tööta. Veel… Tahaks teda hoiatada!

Atsist võin ma kooselatud aastate tõttu palju meenutada (näiteks Rootsi kuninga Tartu-viisidi ajal vangistamisest Kalle Klandorfi käsul), aga kõige krestomaatilisem lugu juhtus kuulsusrikka 1992. aasta suvel rahareformi ajal. No vot ja nagu kogu Eesti rahvas, nii ka ühikas tähistati seda hetke tagasihoidliku ja vaikse istumisega. Hommikul avastas Ats, et keegi helde südamega inimene oli tänutäheks jätnud ühikatuppa rahapaja – kilekotitäie Vene rublasid. Justkui Rein Kaarepere (ka juba surnud) isiklikult oleks külas käinud. Aga keegi ei imestanud rahapaja üle: esiteks oli tuba 209 selleks ajaks juba kõike näinud ning teiseks, kuigi aeg oli raske, oli inimestevaheline solidaarsus tollal suur.

Kõik teavad, et lisaks suurele kasvule oli Atsil ka suur ja lahke süda. Ats oli alati sotsiaalse õigluse poolt ja Sid Viciousi (ammu juba surnud) fänn. Rahaasjades oli tema lemmiklause: „Ära ole väiklane!“ Ka tookord leidis ta, et on meist suuremagi puuduse käes kannatavaid inimesi ning kuna aega oli vähe (kohe-kohe kaotasid rublad kehtivuse), läks ta kilekotiga ühika ette tänavale ning jagas rublad möödaminejatele lihtsalt laiali. Pakkide kaupa. Kuigi seda enam keegi ei mäleta, kas pakkides olid 100- või 500rublased. Aga paljud puudustkannatanud tartlased said tookord tänu Atsile õnnelikuks.

Nii et teadke, 20. juuni keskpäeval 1992. aastal Pälsoni ühikast mööda läinud ja sularubladega üle külvatud tartlased, kes oli tollal teie heategija! Oleks Ats tahtnud tollal kandideerida, oleks ta Tiit Veeberile (tema jagas küll tasuta piima, aga nüüd on temagi juba surnud) tõsist konkurentsi pakkunud.

Jaanus Piirsalu

***

Jutte oli tavaliselt kahte tüüpi: rahast ja elust

Ühel ajalehe tüüpi hullumajaasutuse peaarstil on arvatavasti olnud lihtsamaid patsiente. Neid, kellele ei tulnud pidada targutavaid loenguid, et „auto alla jäämisel polnud mingit seost rahvusega, õunte varastamine ei tulene nahavärvist, usulise isesüttimise juhtumid on rohkem nagu ulme valdkonnast ja keskerakondlik mõtteviis iseenesest ei tekita haigusi“. Või neid, kellega polnud mõtet kirglikult vaielda, kui oluline on sõnajärg eesti keeles või mis vahe on pealkirjadel „Savisaar saabus kohtusse autoga“ ja „Kohtusse saabus autoga Savisaar“. Mõnele polnud vaja ja mitmele polnud mõtet.

Tulemus, või see, kes peale jääb, ei olnud neis vaidlustes oluline. See oli tagantjärele hinnates vaid vaimuvärvikas vaheldus igapäevaelu hallis mullimängus. Juhtus, et me karjusime üksteise peale. No mis karjusime, kõnelesime intensiivsel ja kõrgendatud toonil. Ja paugutasime uksi. No või mis paugutasime, lihtsalt lavastasime dramaatilisi kannapöördeid ja lahkumisi.

Seisus kohustas mitte leppima esimese ja lihtsama lahendusega, sestap mina kiusasin Andrest ja tema esmalt paukus ja plahvatas ja siis läks ja tegi ära. Oskas teha küll. Ja kui olime karjunud ja paugutanud, palusime järgmisel päeval andeks.

Andres oli must suurem. Ilmselt ka tugevam. Ja kiirem ka. Temal oli seljataga tormisem ja legendiderohkem minevik kui minul. Seepärast iga kord, kui ta poetas meilikeses, et tuleks maha istuda, või ilmus õhtupimeduses – no kui leht juba peaaegu valmis ning ümbritsevat hämarust (peatoimetaja oli oma nurgatagusesse kabinetti otsekui urgu varju pugenud) lõhestas vaid kõrvalt koosolekukabiinist kumav sensuaalne punakas valgus – uksele, täitis mu südant alati kerge kõhedus. Jutte oli tavaliselt kahte tüüpi: rahast ja elust. „Tarvis oleks juurde panna,“ kordas alluv mantrat, ja ülemus apelleeris enamasti surnud eesli kõrvadele, ise värisedes, et näeb peagi lahkuva spetsialisti tagatulesid.

Teine jutt oli tavaliselt ikka see, et ma nüüd võtan ja teen selle intervjuu. Et uskumatu möga, mis mujal sel teemal aetakse. Möödus päevi, nädalaid, vahel ka kuid. Mina olin õõvase õhtu ammu unustanud, kui Andres tuli ja isegi pisut häbelikult ulatas vastvalminud usutluse.

Millal ta seda tegi, millal kirjutas, jäigi tavaliselt teadmata. Kuidagi märkamatult käis see. Teised ohkisid diktofonisalvestisi transkribeerides, manasid nädalaks näole kannatajailme. Tema jättis mulje, et see töö on väga lihtne, valmib vasaku käega muude asjade ja hambapesu vahepeal. Vaid üksikud nägid, et laupäevaõhtul, kui õrnemast soost õhtulehelased sättisid soengut ja värvisid huuli ning mehepojad manustasid toimetuse jõulupeoks esimest soojendavat õlut, põles uudistetoas Põllu laual tuli ning pikk turd mees toksis laua taga lause lause järel.

Ta võis olla järsk ja konkreetne, kiire ja pealiskaudne, aga hetk hiljem ootamatult pehme ja soe, südamlik ja humoorikas. Praegugi tuleb Andres mulle silme ette toimetuse õhtuse koosoleku laua taga. Kallutab end punasel toolil tahapoole, venitab käed üle pea, moodsalt paljaks pöetud kuklale, ja siis ma näen, kuidas esmalt hakkavad naerma ta silmad, nii põgusalt, välisservast, ja pisut hiljem tuleb lühikeste sammude haaval naeratades järele ka ülejäänud mees. Selliselt naervana tahangi ma teda meeles hoida.

Väino Koorberg

***

Kuidas kustutada inimest?

Napp paar nädalat tagasi toimetuse muusikaviktoriinil kulges järgnev etüüd. Konkureerivas võistkonnas osalenud toimetaja Andres tundis esitatud esimeste taktide järgi ära nii loo pealkirja kui ka bändi, ja andis sellest naabruses istuvale vastasele sõbraliku üleolekuga teada. Kadedusest, et ma ise vastust ei teadnud, kägisesin vaimukat sarkasmi üritades ja kibestumust varjates vastu midagi stiilis, et sellise teadmisega tüüpi ma küll tunda ei taha ja kustutan ta kontakti oma telefonist jalamaid.

Üldiselt kuulub elektroonilise aadressraamatu hügieen jaotusse „tüütud tegevused“, mida jõuliselt vältida. Eriti kõhe on koristada surnute andmed. Viimati kustutasin telefonist oma isa kontakti. Andrese numbrit veel kustutanud ei ole. Pole suutnud.

„No nii, nannipunnid, ei saa jälle tööga hakkama vä?“ Selle lausega sisenes Põld sageli küljendusse. Koostasime Andresega kümneid esikülgi. Tema sõnastatud tekst ja minu kujundus. Vahel ka vastupidi, üksteist kuulates, täiendades, koostöös. Tahaksin selle töö jätkumist. Tahaksin, et see kontakt tõstaks toru või kirjutaks vastu.

Ma ei usu ellu teispoolsuses. Ent kui eksin, ütlen: tänan jagatud aja eest ja hoia tõrvikut kõrgel.

Risto Mandre

***

Unistus olla suurel peol DJ ei täitunudki

Ma olin vist kaks nädalat Õhtulehes töötanud, kui olin korraga peatoimetaja asetäitja. Tänu puhkustele. Tulen tööle, enda arvates maru tähtis ja korraga avastan esiküljelt Martin Helmega täieliku PR-intervjuu. Ma ei toeta EKREt, vastupidi. See oli esimene kord, kui ma Põldu märkasin. Ma olin negatiivselt üllatunud ja vihane. Väga vihane.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma aru sain, et tegu on inimesega, kes on huumorisoonelt minuga väga sarnane. Las see poliitiline sättumus olla, mis ta on. Minu provotseerivad naljad võlusid temalt välja naeru, kus vats vappus ja kõik olid rõõmsad. Ja tema naljad, need olid suurepärased. Ebakorrektsed, võite öelda, aga kindlasti mitte empaatiavõimetud. Mul on siiralt kahju, et meie viimane suur lugu pooleli jäi. Ta tegi väga hea loo valmis, aga siis mattusime kohtuähvarduste alla. Andres, vist, hakkas veidi kartma ja sinna see lugu jäi. Rein Kilk, ma vaatan praegu sinu poole.

Andres oli väga tore inimene ja väga hea ajakirjanik. Üks selle korruse parimaid. Parem kui minagi olen. Tema kursavend tunnistas mulle hiljem, et Andresel oli üks unistus, mida ta kunagi ei täitnud. Ta tahtis olla DJ suurel peol. Kui ma teaksin, mis muusikat ta kuulaks, siis ma teeks selle peo ise. Aga ma ei tea. Ja see närib mind, nagu ka see, kuidas ma esialgu temast täiesti valesti aru sain. Vastikult närib.

Dannar Leitmaa

***

Maffia jälitamine Saaremaal

Ega ma täpselt enam mäletagi, mis aastal me Atsiga tutvusime. Äkki 1991 või 1992. Aga aastat 1993 mäletan hästi – olime Saaremaal ajalehes Oma Saar praktikal. Kolmekesi – Ats, kursavend Oliver Rand ja mina – moodustasime tõenäoliselt esimese tõelise uuriva toimetuse Eestis. Vähemalt endi arvates.

Nimelt läksid meil kommunaalteemade, minigolfiväljaku või uue baari avamise uudiste kirjutamise kõrvalt silmad päriselt särama, kui saime kohalikelt informatsiooni mingisugusest maffiagrupist, kes Kuressaares prostituute vahendavat. Uue baari avamisest oli muidugi ka tore kirjutada, sest see tähendas toredat pidu ja tudengitele on pidu teatavasti väga tähtis. Aga maffia oli midagi muud. Luurasime mingisuguse maja juures, kirjutasime üles autode numbreid ja ilmselt üritasime ka politseiga diile teha. Kui ma õigesti mäletan, siis oli meiega kambas ka Atsi toonane pruut Margit. Tema oli ainus inimene, keda Ats kartis.

Igal juhul – kui toonast tegevust lasteraamatute kangelastega võrrelda, on parimaks näiteks Kalle Blomkvist. Kas see tohutu uurimistöö ka kunagi ilmus, ma enam ei mäleta, aga suvi oli igal juhul väga põnev. Nii põnev, et kohustusliku praktika aja ületasime vabatahtlikult. Eks seal mängis oma rolli muidugi ka see, et Oma Saar maksis toona üsna head honorari ning rahapuudust meil polnud.

Edasine tee viis meid Atsiga kokku juba Eesti Päevalehes, kus ta tihtipeale armastas närvilistel hetkedel tsiteerida klassikute lauset: hea lugu kirjutab ennast ise. Kui teised olid närvis – kas ei saanud allikaid kätte või oli deadline juba täielikult ületatud, siis Suur Ats oli vana rahu ise. Küll saab, küll saab. Nojah, eks saigi. Ainult et tihtipeale tipnes see meil trükikoja trahviga trükiaegade ületamise eest.

Ahjaa, Suureks Atsiks kutsusime me hästi suure südamega Andrest sellepärast, et meil töötas ka teine Andres, keda kutsume Väikseks Atsiks.

Kärt Anvelt

***

It is a military takeover.

Ats oli lahe tüüp. Kohati mängis ta isegi 90ndate alguse mängureeglitele vastu. Istus BNSis, töölaua all jalast võetud kauboisaapad, ühes neist pikk sai ja teises pudel õlut, pea ümber käterätik ja – nagu ajakirjanikud ütlevad – „laksis uudiseid”.

Mingil Eestile omasel pimedal ajal (novembris?) kustutas ta äkki toimetuses tuled ja ütles, et nüüd on vaikusehetk.

Eesti kaitsevägi harjutas ilmselt 1995. aasta 23. veebruaril järgmise päeva paraadiks. Me astusime just Pärnu maantee ja Vabaduse väljaku nurgapealsest pubist välja. Mingid ameeriklased vaatasid suurte silmadega pimeduses mööda lohisevaid sõidukeid ja küsisid, et mis see on. Ats ütles, et ärge muretsege, „it is a military takeover”.

Tema lause „ära ole väiklane” on muidugi legend.

Ainar Ruussaar

***

Isa tuli koju

Andres oli üks väheseid inimesi, keda ma kuus aastat tagasi Õhtulehes alustades ei kartnud. Nii leplik ja leebe. Mis sellest, et ta polnud suurem asi jutumees, oskas ta leida alati üles õiged sõnad õigel ajal ja olla talle omaselt olemas.

„Oh, kullake, millesse sa end jälle mässinud oled?” küsis ta minult kord, kui suutsin järjekordse jama otsa sattuda. „Siit saab hea loo, saada oma viimased laused ära,” lisas ta otsa.

„Ole hea laps, too mulle köögist vett,” palus ta mind vahel. „Kas sul kommi on?” uuris ta kord mu tooli kõrval seistes, nägu nalja täis. „Kui sa poodi lähed, too mulle batoonikesi. Tead küll, neid kassi pildiga,” pillas ta jälle. Sai kuidagi tavaks, et kui poe poole sattusin, haarasin tallegi midagi.

„Ole nüüd hea laps, tule koju ja kirjuta lugu valmis,” muheles ta kord toru otsas, kui objektilt toimetuse poole sõitsin. „Ma ei ela veel seal!” – „Me kõik elame.”

Ma ei tea, miks, kuid sel hetkel hakkas mu peas helisema lugu „Isa tuli koju”.

Just selle lausega ma teda edaspidi toimetusse tulles kas mõtteis või sõnaliselt tervitasin – isa tuli koju... ja pani tuled kustu. Sest Andresel oli kombeks toimetuses eredalt säranud tuled sõnagi lausumata kustutada ning siis vaikselt enda laua taha askeldama asuda. Saatjaks mulli- või munamäng, kui parasjagu kuhugi kiiret polnud.

Talumatult raske on leppida, et tema kirjadele enam lisa ei tule. Ja et isa ei tulegi enam koju.

Kord kõlas tema arvutist: „And maybe we'll come back to earth, who can tell?”

Tõesti, kes ütleb, et see on lõpp? See on alles algus!

Kristiina Tilk

***

Pilguga võinuks süüdata jaanitule

Oli 1993. aasta sügis. Käisime koos Toomas Liivaga Tartus ajakirjandusosakonnas ajalehele Post värsket verd otsimas. Meie kutse peale oli kohale tulnud kolm vennikest. Üks oli musta lokkis peaga segase pilguga sell, kellel vist üks king oli ühest ja teine teisest paarist. Teine oli selline tumeda peaga kõrend, kes vist üle kolme lühilause suust välja ei lubanud. Kolmas oli aga kõige õudsem: selline suur mürakas nagu karu ja kole jämeda kaelaga. Pilk oli tal selline, millega võiks süüdata jaanitule, ja jutt üsnagi omapärane.

Postiga nende teed kuigi tihedalt ei seostunud, ent hiljem said neist BNSi kandvad talad. Need tegelased olid Jaanus Piirsalu, Villy Paimets ja Andres Põld.

Mart Riikoja

***

Kriitikavaba pealkiri

1. märtsi õhtul toimus Õhtulehe III musaviktoriin, aga enne seda oli vaja paberlehe päis paika panna.

Põllu arvates pidi lugejat lööma ilmateadustaja lugu, aga kuna sel korral oli tegemist meessoost ilmateadustajaga, ei saanud kasutada pealkirjas sõna „ilmatüdruk“. Sündis pealkirjade pakkumise võistlus, mille käigus leiti „ilmatüdruku“ asemele palju erinevaid maskuliinseid sõnu, aga millest ükski ometi väga hästi ei sobinud. Konkurss lõppes vanemtoimetaja Põllu tõdemusega, et kuna pealkirja variantide valimisel osales suur seltskond ajakirjanikke, kaasaarvatud peatoimetaja, peaks valitud pealkiri olema kriitikavaba.

Margus Järv

***

„Pupsik, said valmis?“

Kuidas peab käima otsekohene suhtlus nii, et kõnetatav sellest esimesel sekundil aru saab? Stiilinäide vanemtoimetaja Andres Põllult.

Härra, ütleme, et ta on näiteks vanemtoimetaja, tunneb end oma toolis lösutades pisut enam kui mugavalt, palub enese juurde reporteri, kelle viimane uudislugu on olnud kui andetu esmakursuslase reporteritöö ja kes on nüüd läkitanud analüüsi riigieelarvelistest eraldistest maaraamatukogudele valdade kaupa. Mingil juhul ei tohi tõsta pilku arvutiekraanilt, ning pealtnäha ainsamagi pingutuseta tuleb öelda vastava reporteri nimi järsult ja otsekoheselt nagu Preisi kindral. Ja seda kindlasti nii, et reporter tulla ei taha, aga tulemata jätta pole ka võimalik – umbes nii mindi mõisa ajal talli vitsu saama.

Tahtlikult või tahtmata, aga nii Põld suhtles. Samas – asjata ta ei riielnud. Vastupidisel juhul, no et kui reporter kirjutas näiteks särava reportaaži pagulaskvootide arutamisest riigikogu üldkogul, ei olnud suurel laitmatu seitliga mehel teist, pisut vähema seitli, ent karvase rinna ja lõuaga reporterit mingi probleem kõnetada kui pupsikut.

Kõlan küll ülbelt, aga olgu nii, mina olin viimastel Põlluga koos töötatud reporteriaastatel tema jaoks rõõmuga pupsik. Nii väheste vahenditega, aga nii palju korraga suudab vist ainult oma ema kiita.

Teet Teder

***

Tarkus olla ise

„Tarkus on liikuvam igast liikumisest.

Oma puhtuse tõttu ta läheb ja tungib läbi kõigest.

Kuigi ainus, suudab ta kõike,

ja jäädes muutumatuks, uuendab kõike.

Sest valgusele järgneb ju öö,

aga tarkust ei võida kurjus.“

Nii on kirjutatud „Saalomoni tarkuseraamatus“.

Andres oli mõttelt terav. Põhimõttekindel.

Huumorisoonega. Hea inimene.

PS! Kunagi, kui taas kohtume, võin sulle veel kord lakkamatult selgitada, miks on konditsioneer siseruumides saatanast ka kõige kuumemal suvepäeval.

Siim Randla

***

Heal tsirkuseartistil mitu nime

„Kas te vahel lood enne üle ka vaatate, kui lehe trükikotta saadate?“ Selle küsimuse derivaate on kuulnud iga ajakirjanik, kui ta on ettevaatamatult vastanud toimetuse lauatelefonile.

Kes kordki elus puutunud kokku mõne trükise ettevalmistamisega, teab, et kui viga tahab sisse pääseda, pole inimese võimuses seda takistada. Ajakiri Eesti Loodus läbis 1980ndatel uskumatu kvaliteedikontrolli, ja ometi oli seal püsirubriik „Trükiveakurat”. Paar aastat tagasi andis Eesti Keele Sihtasutus välja William Shakespeare’i „Kogutud teosed“. Otsige raamatupoest üles kaupluse raskeim raamat ja vaadake, mis näidendi nimi on kogemata valesti kirjutatud.

Lühidalt – tegijal ikka juhtub, et ühel hetkel lähevad sõnad-nimed sassi. Kirjutasin 2016. aasta suvel, kuidas Vello Vaher rabab Ameerika talendisaates vaatajaid oma kehaväänamisega. Andres Põld oli päevatoimetaja, see tähendab: vastutas esikülje ja lööbi (kollane plakat müügipunktis Õhtulehe virna juures) eest. Esikale sõnastas Põld nägusalt: „Tsirkusemees Vello Vaher: tunnen end laval kui kodus!“ Lööbil oli jutt natuke pikem. Vaatasin hilisõhtul kodus trükikotta läinud faile ning helistasin Põllule, kes oli juba autos ja teel Tallinnast Elva poole. Kell oli palju ja teha polnud enam midagi. Vandumine kestis umbes Annast Põltsamaani. Jah, lööbil oli tsitaadi autoriks märgitud Vello asemel: tsirkuseartist Elmar Vaher. Ideest kinkida üks raamitud lööp politseijuhile vist asja ei saanud.

Rainer Kerge

***

Visa hing

„Noh, pupsik, mis me esiküljele paneme?“ tuli pärastlõunati suur mees, nägu kergelt naerul, mu laua juurde. See tähendab, et elutoimetusel oli lugu ja Andres sõnastas selle esiküljele, mängleva kergusega ja väga tabavalt (uskuge, see ei ole lihtne töö – võtta nelja-viie sõnaga kokku loo mõte nii, et inimesel tekib huvi lehte osta).

„Nii, pupsik, ma sain väga hea intervjuu Käguga, paneme sellesse laupäeva, eks?“ tuli suur rõõmus mees päris tihti mu laua juurde. Lause oli siis sama, vaid nimi vahetus.

„Kuule, pupsik, tahaks head intervjuud teha, sul on ehk mõte, kelle võiks ette võtta?“ tuli suur rahulik mees aeg-ajalt mu laua juurde. Paar nime jäi veerand tunni pärast sõelale ning varsti oli vähemalt üks, enamasti mõlemad, ka usutletud.

Kolm intervjuud, mis suurel targal mehel viimased kuud käsil olid, ei ilmu aga kunagi. Intervjuuks oma jah-sõna andnud Mari-Liis Lille, Enn Veskimägi ja Mart Laariga jäidki jutud rääkimata. Kuigi suur mees oli visa, ei löönud kergelt käega, ei väsinud neile helistamast ega meili saatmast vaatamata sellele, et kokkulepitud ajal jäi mõni kõne vastamata või lükkus kohtumine viiendat korda edasi, nii mitu nädalat, isegi kuid...

Andrese soovi teha head lugu näitab Mart Laari intervjuu saaga, mis algas jaanuaris Laarilt saadud jah-sõnaga ja intervjuu pidi ilmuma Eesti vabariigi juubeliks, 23. veebruari lehes. Mitme nädala jooksul ei leidnud Laar tunnikest aega kohtumiseks ja kui Andres pakkus välja, et võiks kohtuda 19. veebruaril Laari raamatu „Eesti riigi 100 aastat“ esitluse päeval, ütles Laar, et on haige ega tulegi Tallinna esitlusele. Pildigaleriid tõestasid, et lugupeetud poliitik oli esitlusel kohal mis kohal. Suur mees ei andnud ka sellele vassimisele alla ja võttis vastu Laari pakkumise teha siis meiliintervjuu. 20. veebruaril kirjutas Andres mulle: „Ühesõnaga, Laar vastas viiele küsimusele 15st ja mingu... ma ei hakka ju nuiama, et palun vastake veel mõnele.“ Kirja lõpus oli kaheksa vihast emotikoni. Pool tundi hiljem kirjutas Andres mulle uuesti: „Ikkagi kirjutasin talle. Kahju on, need vastused, mis ta kirjutas, annavad aimu, kui ägedaks kujunenuks meie reaalne kohtumine. Vaatame, mis ta vastab, ma kirjutasin talle ilusa kirja.“

Enn Veskimägiga kestsid Andresel läbirääkimised 3-4 kuud, paaril korral oldi juba kokku saamas, aga kohtumine lükkus ikka edasi. 8. märtsil kirjutas Andres mulle: „Teisipäeval kohtun siis lõpuks Veskimägiga, ise helistas, et tahab rääkida.“ Naerunägu kirja lõpus.

Teisipäeval sai aga Andrese aeg otsa.

Katrin Roht

***

Hüvastijätt Andres Põlluga esmaspäeval kell 13 Pärnamäe krematooriumi väiksemas saalis.