Keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk: pangem lapsed lugema!

Ka lastekirjanikuna tuntud Tomuski igapäevatöö on juhtida eesti keele kaitsele pühendatud keeleinspektsiooni. See on asutus, kes jälgib, et eesti keelel oleks õiguslikult tugev positsioon ning avalikes asutustes saaks Eestis igal pool ja alati ikka eesti keeles asjad aetud.

Eesti keelel ongi tugev õiguslik positsioon, tõdeb Tomusk. Aga eesti keele positsiooni võib nõrgaks muuta hoopis meie enda suhtumine, kui mõtleme, et ah, eesti keel on pisikene keel, mis sellest ikka rääkida ja selles keeles õppida, lihtsam on minna kohe inglise keelele või mõnele teisele keelele üle. „See ei ole õige suhtumine. Tuleb teha õigeid keelepoliitilisi otsuseid ja mitte lubada mitte ühelgi eluvaldkonnal võõrkeelestuda,“ leiab Eesti esikeeleinspektor.

Just oskus väärtustada oma keelt on üks märksõna, mis Tomuski jutust läbi kumab. Ta toob näite oma elust. Jaapanis väikest loengusarja andmas käies hämmeldus ta, kui Tokyo ülikooli koridoris tuli talle vastu jaapanlane, kellega sai rääkida puhtas eesti keeles. Seejärel tuli vastu järgmine jaapanlane, kes rääkis samuti soravalt eesti ja lisaks isegi seto keeles. „See oli hämmastav hetk. Meie keel ei ole ainult meie jaoks väärtus, vaid see on väärtus ka paljude teiste jaoks. Kui nemad oskavad seda väärtust näha, siis kindlasti peaksime ka meie oskama seda teha,“ leiab keeleametnik. Väikese keele oskus võib olla omamoodi privileeg, mis tõstab selle valdaja automaatselt elitaarsesse, väljavalitute seltskonda.

Emakeelne kõrgharidus

Ometi on avalikus debatis jutuks ka see, et kõrgharidus hakkab vaata et pöördumatult muutuma ingliskeelseks. Mida selline trend võib kaasa tuua? „See on kindlasti üks murekoht, sest iga järgmine haridustase seab teatud nõudmised eelmisele haridustasemele. Kui magistri- ja doktoriõpe muutuvad valdavalt võõrkeelseks, siis see tähendab, et bakalaureuseõpe hakkab tasapisi võõrkeelestuma. Kui aga bakalaureuseõpe hakkab võõrkeelestuma, siis see vajutab pitseri üldharidusele: kui tahta võõrkeeles bakalaureuseõppes edasi õppida, siis peab juba gümnaasiumis omandama ülimalt kõrgel tasemel võõrkeele,“ loob Tomusk seoseid ning tunnistab, et olukord on juba niikaugele jõudnud, et linnapildis näeb reklaame, kus kutsutakse lapsi ingliskeelsesse sõimerühma. Veel enne, kui nad õpivad emakeeles rääkima, tahetakse neile hakata õpetama inglise keelt.

„Võõrkeelestumise surve on päris suur, ennekõike teaduses ja paljudel juhtudel ka kõrghariduses. Tegelikult peaks igas kõrgkoolis kõikide õppekavade rühmades saama õppida ikkagi eesti keeles. See on hästi oluline,“ leiab Tomusk. Ta lisab, et mõistagi on inglise keel rahvusvaheline teaduskeel, aga millegipärast kiputakse eesti ja inglise keelt vastandama. Seda pole tarvis teha, keeled saavad täiesti sõbralikult teineteise kõrval eksisteerida. Kui õppida ülikoolis eesti keeles, siis see ei tähenda kindlasti, et inglise keelt ei peaks oskama. Ka eestikeelse ülikooli tudengid peavad suutma teadustööd inglise keeles teha.

Kõik algab lugemisest

„Meil räägitakse väga palju sellest, et tahame olla välismaailmale atraktiivsed. Aga niipalju kui minu aru aru saab, siis oma küllaltki piiratud ressurssidega – nii majanduslikus kui ka inimkapitali mõttes – ei suuda me ingliskeelse kõrghariduse ja teaduse vallas konkurentsi pakkuda Suurbritannia, USA või paljudele Aasia ülikoolidele. Ehk siis ingliskeelset kõrgharidust leiame igal pool maailmas, aga eestikeelset ainult Eestis. Peaksime rõhuma sellele, mis on meile omane ja kus oleme igal juhul konkurentsivõimelised. Võib-olla mõnele tundub see kummaline, aga ingliskeelses hariduses oleme võib-olla 200., 300. või 400., aga eestikeelse kõrghariduse, eestikeelse hariduse ja eriti rahvusteaduse osas maailmas esikohal ja ongi kõik,“ toob Tomusk välja midagi, milles ülejäänud maailmal ei olegi võimalik meid kunagi ületada.

Just veendumus, et igasuguse mõtlemise alus on emakeelne mõtlemine, annab Tomuskile kindlustunde, et eestikeelne kõrgharidus ei kao kuhugi. Ka teadusliku mõtlemise alus on emakeelne mõtlemine, sest inimese aju mõtleb emakeeles kõige paremini, lisab ta.

Lisaks oma keele väärtustamisele on Tomusk tabanud end väga tihti mõtlemast meie haridussüsteemi üle ja just selles kontekstis, kui palju lapsed raamatuid loevad. Ainult lugemise kaudu saame hea ja kvaliteetse keeleoskuse, oskuse oma mõtteid kirja panna. Muud võimalust ei ole, tõdeb Tomusk. Gümnaasiumi lõpetajal tuleb suuta kirjutada lõpukirjand ja osata teksti analüüsida, seda ei saa teoreetiliselt õppida. Või õigemini saab, aga see oleks sama, kui hakata teoreetiliselt maratonijooksjaks, näitlikustab ta. „Tuleb lugeda. Mida rohkem sa loed, seda paremini sa kirjutad, seda paremini oskad oma mõtteid väljendada. Hästi oluline on see, et meie noored loeksid,“ toob Tomusk välja miski, mis on tema hinnangul üks võtmesõna eesti keele püsimisel.

Kolm raamatut aastas

Vabal ajal kirjanikunagi tegutsev Tomusk teab kohtumistest koolilastega, et 4. ja 5. klassini lapsed loevadki päris palju. Aga just sellest vanusest hakkab ka lugemissoov vähenema. „Ma ei tea, kas probleem on selles, et teatud vanusegrupile kirjanikud ei kirjuta või ei ole õpetajatel aega kirjandust nii palju seletada ja välja pakkuda, kui seda oleks vaja. Gümnaasiumi lõpuks on noortel raamatute lugemine jäänud kuidagimoodi üsna kõhnaks,“ arvab Tomusk.

Näiteks kohtumisel gümnasistidega on ta kuulnud, kuidas küsimusele, kui palju raamatuid nad aastas loevad, tuleb parima vastusena, et kolm. „Minu 80-aastane ema loeb raamatu paari päevaga, aga kui gümnasistid loevad vähe, siis on vaja lugemist propageerida. Siin on roll kodul, koolil, raamatukogudel ja ajakirjandusel. Mõnes mõttes ei olegi meie keele saatus lõpuks nii väga kinni selles, kuidas mitte-eestlased keelt oskavad, vaid kuidas me oma keelt ise oskame, kui hästi me suudame ennast väljendada ja oma mõtteid kirja panna ehk kui palju meie lapsed ja noored loevad.“

--------------------------

Kes õpivad eesti keele ära?

Keeleinspektsiooni üks ülesanne on kontrollida, et seal, kus eesti keele nõue on töötajatele kehtestatud, seda ka täidetakse.

Ilmar Tomusk tõdeb, et muukeelsete inimeste eesti keele oskus on hakanud aeglaselt aga järjekindlalt paranema. Näiteks kaubanduskeskuste, eelkõige Maxima poodide teenindajate ettekirjutuste täitmise protsent on ligi 13. See tähendab, et sajast müüjast, kes on mittepiisava keeleoskuse tõttu saanud ettekirjutuse, sooritavad ettenähtud aja jooksul eesti keele eksami 13. Umbes sama ettekirjutuste täitmise protsent on Tomuski sõnul vene õppekeelega haridusasutuste õpetajate hulgas. Teatavast positiivsusest saab aga Tomuski sõnul rääkida seetõttu, et ettekirjutuste täitmise protsent on õpetajatel olnud varem isegi vaid seitse.

Seevastu näiteks meditsiiniasutuste ettekirjutusi täidetakse rohkem, seal on täitmise protsent 30.

---------------------------

Ettevõtjad armastavad inglise keelt

Keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk tõdeb, et Eesti ettevõtjad armastavad küll väga inglise keelt, kuid kui neile meelde tuletada, et avalikus ruumis peavad teave ja reklaam olema eesti keeles, siis panevad nad selle info ka eesti keelde.

Avaliku teabe ja reklaami kohta tegi keeleinspektsioon mullu ligi 900 ettekirjutust, millest on täidetud enam kui 80 protsenti. Tõsi, leidub ka selliseid ettevõtjaid, kes leiavad, et eestikeelset silti ei olegi vaja välja panna, sest nad tahavad eestlastest kliendid eemale hoida. „See on 21. sajandi Euroopas ikka täiesti arusaamatu suhtumine. Ja tegemist ei ole võõramaalastest ettevõtjatega, vaid ikka päris Eesti enda omadega,“ toob Tomusk uskumatu näite.