GALERII | Anne Veesaar käis Mustamäe päevakeskuses "Õnne 13" fännidega kohtumas (24)

Õhtulehele ütleb Veesaar, et tema jaoks on sellistel kogunemistel käimine tavapärane töö. Ta lisab, et sarjast „Õnne 13” peab ta rääkima iga kord, ilma selleta ei saa. „Ma arvan, et selle tõttu mind kutsutaksegi,” naljatleb ta.

Kui Anne saali saabub, võetakse ta vastu suure aplausiga. Naine on väga elurõõmus ja avatud. Esimesele küsimusele, kas kõik kohaletulijad vaatavad „Õnne 13”, vastatakse kooris jaatavalt. Kui naine mainib, et Õnne tänava lood on kestnud juba 25 aastat, algab saalis suur mõmin. Tõenäoliselt hakatakse omavahel rääkima, et ETV just alustas esimeste hooaegade näitamist.

Veesaar räägib „Õnne 13-st” palju. Näiteks selgub, et kõikide tegelaste kodud asuvad Tallinna eri linnaosades, nii et filmimiseks tuleb palju ringi sõita. Filmitakse pühapäeviti ja esmaspäeviti, sest siis pole näitlejatel teatris proove. Telerisse jõuavad osad paar nädalat hiljem. Vahel saab Anne oma teksti kätte ja ei tea, mida sellega peale hakata. Siis kohendab ta seda enda karakterile sobivaks. Ta ütleb, et tihti on ka vahvaid üllatusi, näiteks tema tegelaskuju Mare linnapeaks saamine. „Küsisin režissöörilt, kui kauaks ma linnapeaks jään, sest siis laseksin poisipea lõigata,” räägib naerusuine Anne. „Režissöör ütles, et see on väljapressimine,” lisab ta, mille peale rahvas naerma hakkab. „Kuid saab ju paruka pähe panna,” pakub üks kuulaja, kes end mõnusalt seinaäärsesse ritta sisse seadnud on. Veesaar arvab, et see jääks liiga võlts, Õnne tänaval elavad ju ikkagi lihtsad inimesed.

Anne küsimuse peale, kas keegi Õnne tänava näitlejatest siin veel käinud on, hakatakse omavahel rääkima, kuidas neil on Helgi Sallo külas käinud. „Aga Sallo ei rääkinud Õnnest!” hüüatab tumedapäine proua akna alt. Kui Veesaar räägib, kuidas Õnne näitlejad jõuludeks Esko talult juustu saavad, teab sama naine kõigile meenutada, kuidas nad seal ju ekskursioonilgi käinud on.

Ainsal kohtumisele tulnud härral on Annele ka üks tõsisem küsimus. Viimases reas istuv mees tõuseb püsti, silub pintsaku sirgeks ja küsib: „Kuidas see Baskini teatri likvideerimine käis?”. Pärast väikest mõttepausi vastab Veesaar: „Mina sain igatahes sule sappa”. Siiski selgitab ta, et teater oli tegelikult suures kahjumis. Anne teab rääkida, et ükski valitsus Eino Baskinit ei sallinud, ainult rahvas armastas teda. „Tarku ei sallita,” konstateerib üks hallipäine vanaproua teisest reast.

Pärast 40 minuti möödumist ütleb Anne, et nüüd ongi kõik. Suure aplausi ja lillede saatel Veesaar lahkub. Koos temaga lahkub ka suurem osa rahvast, vaid mõned jäävad veel saali istuma. Kas kuuldu üle mõtlema või järgmist külalist ootama, kes seda teab.