Vabal maal pole muidugi kellelgi keelatud uskuda, et tegelikult valitsevad meid reptiilid või et maakera on ikkagi lapik. Samuti ei välista isegi moodne meditsiin täielikult alternatiivseid ravivõimalusi, kui haige seda usub ning see ei hakka tõenduspõhisele meditsiinile vastu töötama. Küll on aga mõttekoht, kuhu tõmmata piir, millest alates on ühiskonnal ja riigil õigus kaasa rääkida või ohjad enda kätte võtta näiteks lapsevanemate puhul, kes keelduvad järeltulijaid vaktsineerimast. Iseenda tervisega pole keelatud eksperimenteerida, kuigi siingi maksab lõppkokkuvõttes ühiskond kinni mitte ainult ravi, vaid teisedki otsesed ja kaudsed kulud. Kui aga vaktsineerimisvastased seavad ohtu mitte ainult oma lapsed, vaid ka nende lasteaia- ja koolikaaslased, kas siis riigil on õigus vaktsineerimise üle otsustamine enda kätte võtta?
Samuti sõltub maailmavaatest, kuidas suhtuda sensitiiviga kohtumisele tormi jooksvasse publikusse. Kui pensionär ostab seal imettegeva lõngajupi, siis kas see on märk rahamuredeta liiga heast elust või on see hoopis viimane õlekõrs, millest elumuredesse uppuja kinni haarab?
Vanasti tühjendasid tänavatel kergeusklike rahakotte ennustajad ja needusega ähvardajad, tänapäeval käib asi moodsamalt, kui lobeda müügitöö tegijad määrivad eakatele pähe küll paari tuhande euroseid tolmuimejaid, küll veefiltreid, potte-panne ja imevitamiine. Nende puhul saab õnneks seaduse abiga võlaorjusega ähvardavast tehingust loobuda. Ootame selles osas tarbijakaitselt ja vajadusel teisteltki struktuuridelt senisest jõulisemat tegevust. Sest üks asi on tervendajaga kohtuda ja telekast nõiasaadet vaadata, teine aga see, kuidas tagada pärast ebavajaliku kauba kallilt pähemäärimist, et sellest saab ka seaduslikult loobuda.
On meil nõianduses ka arenguid olnud? Ikka, sest erinevalt kõigest paarisaja aasta tagusest ajast ei põletata siinmail enam nõidasid, vaid tutvustatakse nende võimeid hoopis telekas.
Kommentaarid