Kes võiks olla Valter Ojakääru kui popmuusika suure asjatundja mantlipärija? (5)

Olav Osolin – vana diskor

1972. aastal koos Toomas Tiiveli ja Riho Baumanniga diskode korraldamisega alustanud Olav Osolin hakkas vanuigi ka ise laule kirjutama – vaat, mis juhtub, kui 1953. aastast elada muusika sees.

Eesti üht esimest DJd ja omaaegset muusikasaadete tegijat Osolini tunnevad nooremad melomaanid teleprojektist „Su nägu kõlab tuttavalt“. Kui saate stammkohtunikest keskendub Andrus Vaarik enamasti artisti lavalisele liikumisele ja Tanja Mihhailova pigem vokaalse soorituse analüüsile, siis Osolin valgustab ettekandele tulnud muusikapala sünni- ja elulugu. Sealjuures on tal paljude laulude ja koguni nende välismaiste esitajatega olnud isiklik kokkupuude.

Jaan Elgula – staažikas raadiotoimetaja

Iga endast lugu pidav sporditoimetaja oskab peast nimetada Paide rajooni kergejõustiklaste tulemusi 1974. aastal, loendades nimesid-numbreid muretult kümnendast kohast ettepoole. Või siis teab une pealt 1952. aasta Oslo taliolümpiamängude bobisõidu medalimehi.

Samamoodi on oma alas kõrvuni sees muusikatoimetajad. Pole kahtlustki, et Jaan Elgulal on süsteemsed ja entsüklopeedilised teadmised 20. sajandil muusikas toimunust.

Elgulaga enam-vähem sama pulga peal on ka sellised (eesti) muusika elavad leksikonid nagu Reet Linna ja Andres Oja, aga ka Koit Raudsepp, Allan Roosileht, Heidy Purga, Erik Morna, Onu Bella, Tõnis Erilaid, ning muidugi Olavi Pihlamägi ja Vello Salumets.

Mihkel Raud – muusikaajaloo kroonik

Mihkel Raud on nagu renessansiaja teadlane, kes oskab kõike: pilli mängida, laulda, saadet juhtida, arvata. Kirjutada oskab tänu geneetilisele jackpot'ile niikuinii.

Raudki on osa eesti muusikaajaloost. Räsivast rokkarielust vestva raamatu „Musta pori näkku“ geniaalseim, sisuliselt dokumendi tähendusega peatükk on kahtlemata see, kus Raud seletab ära, kes on kes Rock Summeri ajal pildistatud Singer Vingeri kauamängiva kaanepildil.

Superstaari-saate kurja kohtuniku roll ei suuda varjutada tõsiasja, et Raud tunneb end kadestamisväärselt kodus ka maailma rokiajaloos.

Loomulikult mäletavad pealt nähtud, aga ka juurde õpitud muusikaajaloo peatükke paljud bändimehed ja heliloojad. Olav Ehala, Heini Vaikmaa, Jaak Ahelik, Margus Põldsepp, Vaiko Eplik… nimekiri on tegelikult lõputu.

Mart Juur – nüüdisaegse popmuusika vanemteadlane

Lisaks olme-, argi- ja absurdihuumorile kirjutab kirjandusminister Mart Juur ka muusikaarvustusi. Vähe sellest, tema sulest on pärit mahukas teos „101 eesti popmuusika albumit“, mis on asendamatu aabits igaühele, kes soovib teada, kas Maarjamaa heliloomingu skeenel toimus midagi ka enne grupeeringut 5MIINUST. Nimetatud teatmeteose eessõnas tituleerib Juur end valehäbita elupõliseks paadunud muusikafänniks.

Mart Juur on mnemoturniirlane nagu Ivo Linnagi ja oskab üllatada uskumatute pärlitega, mida on korjanud oma sukeldumistel popmuusika sügavikesse. Kel on Juure arvamused, mälupildid ja arvustused läbi töötatud, võib pöörduda akadeemilisema muusikaajalookäsitluse poole. Siin on heaks teejuhiks näiteks Tõnis Kahu.