VIDEOINTERVJUU | Öed Kristel Aaslaid ja Tuuli Rand: valge mees on tänapäeval ikka jube raske olla (44)

Tuuli Rand ja Kristel Aaslaid moodustasid hiljuti uue muusikalise duo Öed

Saaremaa päritolu lauljate Tuuli ja Kristeli muusikaline duo Öed andis välja ka oma esimese singli "Ära käpi mind". "Oleme nii kaua sõbrad olnud ja muusikat koos teinud, lauldes erinevates bändides ja projektides. Nii tunduski teha loogiline samm luua midagi päriselt koos, ja sündis Öed," rääkisid lauljatarid.

"Saime stuudios kokku, rääkisime niisama elust ja olust kuni jõudsime aruteluga Weinsteini ja #Metoo teemani," sõnas Tuuli ja tõdes, et pärast seda tuli juba ülejäänud väga loomulikult. "Iga naine oskab end antud looga seostada, ja oleme ausad, kes meist ei oleks klubis tundud "Ou, viitsid, ära käpi mind" tunnet?"

Kristeli jaoks on hea alati säilitada huumor. "Meie väljendus antud loos soodustab end mitte liiga tõsiselt võtma. Ehk siis "hea tuju" lähenemine mitte nii "hea tuju" teemale, sest ka halbades olukordades tuleb suuta natuke naerda," lisas ta.

Tüdrukud, kas see ahistamise ja naiste käppimise teema ei ole teie arvates juba liiale läinud? Seda pritsitakse igast august, tee lahti ainult telekas või raadio, loe lehti..., teema on kõikjal. Ja nüüd teie lugu ka takkapihta, kus on järgmised sõnad:

Jöuu, kuule, saad aru v? Eile klubis onju. Jumala hea mingi, fiil on hea ja kõik on jumala tore onju.. Järsku mingi kutt lendab live ja täiega hakkab näperdama, ma olen mingi “Ou, ära, viitsid.. ära käpi mind!”

Tõmba uttu, ära käpi mind. Pane käed tasku, ära käpi mind. Hoia pilk peal, aga ära käpi mind. Pea meeles, ära käpi mind. Olen naine, sina oled mees, ma ei löönud ennast sinu pärast ülesse, ega pilguheit, pole kohe deit, ma ei ole sinu lihalett, for god sake!

Minu miniseelik, sinu jaoks on maxi, ära üritagi, me ei mahu sinna kaksi, nagu netipood, ainult vaata, kaupa sa ei saa ilma investeerimata. Kus on su viisakus mees? Häbi pole ema ees? See kiisu läeb vihaseks...

Kuidas käsi käib? Mitte minu küljes. Räägi juttu, ära vahi mast pooles purjes, aga tundub et, minu jutt sulle, kõlab sama lälisevalt nagu sina mulle: faäasdfasdakkk afffäää faslssdkd asdfasf lasdfasdf lllööjasd äasdf asdäfkasdf asdfaösdkljfasfff asdfasdf lllll idmdldld...

Ou, kuis sul selgeks teen? Jöuaks kord kohale, ma pole ju see, mis öösel käes sul välgub... Kus on su viisakus mees? Häbi pole ema ees? See kiisu läeb vihaseks...

Mis toimub naised? Kas te meestele nagu liiga ei tee? Te peletate viimasedki minema!

See lugu sündis läbi #Metoo ülemaailmse liikumse. See on ju tegelikult jõhker mis toimub. Aga me ei tahtnud kirjutada mingit tõsist lugu, et vaadake nüüd kõik, mis maailmas toimub, oi kui õudne ja mehed on kõik halvad. Meie lugu läheneb teemale heatujuliselt, humoorikalt. Selle sõnum pole sugugi, et kuulge mehed, hoidke meist eemale. See on pigem sõnum ennast liiga lõbusaks joonud mehele klubis, kes ei saa võibolla aru, et ei tasu kohe naistele peale lennata. Sõnum on, et räägime parem juttu ja tunneme ennast hästi. Juttu võib ju rääkida ka ilma, et minu miniseeliku alla oleks vaja pugeda. 

Kas see ahistamine on siis tõepoolest isegi siin väikeses Eestis nii suur probleem?

Tuuli: Arutlesime lugu tehes stuudios sel teemal ja siis Kristel kusjuures ütles, et tal on isegi meestest kahju. Et kust need piirid jooksevad? Mehed on nii ära ehmatatud juba. 

Kristel: Ilmselgelt ei käi kõik mehed ringi selle mõttega, et krabada mõne naise rinda. 

Kas see on ka ahistamine, kui keegi saadab teile klubis koksi või baaris šampanja?

Kristel: Seda võib teha. Aga muuseas, ma sain ka oma Eesti Laulul esitatud sketši idee just sellest, et mehed omavahel prooviruumis arutasid, et valge mees on tänapäeval ikka jube raske olla. Naisi on ka mitut sorti. Mõne jaoks on okei, kui neid käpitakse või jooke välja tehakse, aga siis on ka sellised naised, kes jäävad kuhugi sinna vahepeale. Nad ei tea, kuidas käituda, kui neile jook välja tehakse. Kas solvuda või mitte või kuidas sellises situatsioonis käituda. 

Me oleme kõik piirid nii häguseks teinud. Mitte keegi ei saa enam mitte midagi aru. Ja mis päeva lõpuks juhtub on see, et mitte keegi ei julge mitte kellegagi rääkida ja me sureme välja. 

Kas naine on tänapäeval mehelikum? Naised saavad kõigega ise hakkama. Milleks meile veel mehed?

Tuuli: Naised on väga tugevaks muutunud. Neis on täna väga palju meesenergiat. Põhjus on lihtne. Naine on pidanud ennast meeste kollektiivides kordades rohkem tõestama. Ka meie peame ennast naistena muusikamaailmas kordades rohkem tõestama ja maksma panema. 

Kristel: Mina ei usu, et me naistena oleme maskuliinsemaks muutunud sellepärast, et oleme pidanud meeste valdkondades ennast tõestama. Mina olen ikka naine edasi, lihtsalt võimalused on avardunud. Võime oma powerit rohkem näidata. Meeste jaoks on see ka uus asi. Aga minu jaoks ei ole nii et tugev naine = mehelik naine. 

Meestele meeldivad ju abitud naised?

Tuuli: Pean ausalt tunnistama, et mina olen pidanud seda õppima. Mina pole kunagi osanud olla abitu naine. 

Kristel: Tuleb teha õiged rollijaotused. Näiteks minu elukaaslane Mattias (koomik Mattias Naan, toim.) pole väga selline remondimees, kes viitsiks tegeleda asjadega, mida ta ei oska. Ta ei hakka ka midagi välja mõtlema, et oma mehelikkust tõestada, vaid kutsub selle asemel remondimehe kohale, kes kõik vajaliku ära teeb.

Mulle taas meeldib nokitseda ja vaadata kuidas asjad käivad ning see on okei. Meie suhe ongi siis selline. Kui meil uks kääksub kodus ja ma lähen ja teen selle korda, siis ega Mattias ei mõtle kohe: "Issand, kui mehelik naine mul on! Ta võtab kõik mu mehelikkuse ära!" Õige mees ei tohiks kunagi tunda, et ta mehelikkkus on ohus sellepärast, et naine teeb mingid asjad ära, mis tavaliselt on nö mehe tööd. 

Mida sa siis mehelt ootad?

Kristel: Et ta hoiaks ja armastaks mind. Teeks mulle komplimente. Mattias teeb näiteks väga hästi süüa.   

Tuuli: Mattias tõesti hoiab Kristelit väga, väga. 

Kristel, mulle meenub, et sina olid vist see, kes Mattiase jalust niitis?

Tuuli: Mattias ise on väga tagasihoidlik ning ei osanud Kristeli vastu tekkinud tunnetega midagi ette võtta Alguses saatsid nad teineteisele Snapchati teel naljavideosid, mis kestis umbes kaks kuud.

Kristel: Ma mõtlesin, et nii, ma ei saa kohe vastata, ma pidin kogu aeg midagi naljakat välja mõtlema. Vahel tuli hea videoidee saamiseks ka sõbrannad appi võtta. Aga see oli üksikprojekt ikka enamasti, sain üksinda hakkama ja olin isegi üllatunud, et Mattias lõpuks "kodustatud sai".

Palun väga, õpetage nüüd teisigi naisi, kuidas "mehi kodustada"? Kuidas neile läheneda kohvikus, trennisaalis või miks mitte kas või tänaval? Mehed on pisut aravõitu lähenemiskatsetes tänapäeval, kas pole?

Tuuli: Naised ju tahaks tõesti, et mehed tuleks ja võtaks neid.

Kristel: Aga siis on jälle see mure, et kui tulebki, siis meie nähvame: "Ära käpi mind!"

"Ei!" tähendab naiste puhul tihti ju "jaa"?

Kristel: Kaks korda "ei" on kokku "jaa".

Tuuli: Tänapäeval on suhte algatus kolinud internetti. Näiteks Tinderisse.

Kristel: Olin ka korra Tinderis enne Mattiast ja tegelikult hiljem Mattiasega koos olles ka, aga ma ei suutnud... See on nii imelik konseptsioon. 

Tuuli: Mehed ei oska endast Tinderisse isegi pilte panna. Kõik fotod on tehtud alt ja topeltlõuaga.

Kristel: Teate, meestel on Tinderis hulga lõbusam, kui naistel. Seal käib väga värvikas ja põnev elu. Loomulikult on seal ka väga normaalseid kutte, aga suht vähe. 

Tuuli: No näiteks mõni on endast pildi teinud kuidas ta potil istub palja ülakehaga või siis oma karvasest rinnast...

Mida mehed valesti teevad?

Kristel: Mehed ei kutsu naisi lihtsalt kohvile. Isegi, kui tahad klubis tütarlapsele läheneda, siis kutsu ta kohvile. Et tekiks suhtlus silmast silma. Ainult Facebookist ja Instagramist ei piisa. Tuleks midagi füüsilist teha. Me olime näiteks Mattiasega alguses küll Snapchatis, aga mingi hetk ma lihtsalt läksin ja viisin talle muffini. Ma tahan inimesega ka silmast silma suhelda.

Tuuli: Sotsiaalmeedias suheldes ei saa ju aimu, milline teine inimene on päriselus. Internetis võib ta nii äge tunduda, aga kui kokku saad, siis on hoopis teine tüüp. 

Kristel: Sotsiaalmeedias oleme me kõik paratamatul ülepaisutatult vingemad. Me tahame näidata kui cool ja seiklusrikas meie elu on. Ja seal me teeme kõige paremaid nalju ja oleme kõige ilusamad. Aga lavatagune projekt on hoopis teine. Ja lõpuks on ikkagi lavatagune see, mille järgi otsustame, kas me tahame kellegagi koos olla või mitte. Inimesed on tegelikult kaotanud päriselus suhtlemise oskuse. Ei osata isegi üksteisega tutvuda.  

Tuuli: Näost näkku rääkimine on jäänud minimaalseks. Lihtsam on ennast väljendada läbi suhtlusvõrgustiku, kui midagi selgelt ja arusaadavalt välja öelda.

Kristel: Reaalsuses on inimesed kohmakad, me teeme vigu, oleme abitud. Aga tegelikult ongi need, need kõige toredamad asjad. See on inimlikkus. Mida rohkem maailmas kõik asjad digitaliseeruvad, seda rohkem peame üksteisest kinni hoidma. 

Leppisime Mattiasega näiteks kokku, et korra päevas peab kallistama. Vähemalt ühe korra, kui väga aega pole. Aga siis ka pikalt ja korralikult. Aga tegelikult võiks võimalikult palju inimesi päeva jooksul kallistada. Näiteks täna kas või Tuulit. Kallistus on üks tore asi. Ta ei ole nii intiimne, aga samas soojust ja energiat edasi andev.   

Tuuli: Mina olen viimasel ajal tegelenud tohtult palju vaimsete teemadega. Eile käisin sellisel üritusel nagu konstellatsioon. Seal inimesed räägivad oma kogemustest, probleemidest ja mis eriti kõlama jäi on see, et paljud ütlevad, et nende vanemad ei kallistanud neid lapsepõlves. Mitte kallistamine võib tekitada lastes väga sügavaid hingehaavu, millega nad peavad hakkama hiljem tegelema. 

Kui mõelda siis, kui palju te olete näinud, et teie vanemad isegi omavahel oleks kallistanud, rääimata teie kallistamisest. Isegi mu ema on mulle öelnud, et ta ei mäleta, et tema ema oleks teda kordagi kallistanud. Ja ta on tunnistanud, et tal endal on ka sellega raskusi olnud. Aga lapsed on ju nii lahtised ja vajavad kallistusi nii väga. 

Ma mäletan oma lapsepõlvest samuti, et mingi hetk jäi mul oma vanematega see hellushetk ära. Aga õnneks meie generatsioon on sellega väga hästi hakkama saanud ja me oleme õppinud üksteist kallistama. Ja ma arvan, et oma lapsi me kallistame juba väga hea meelega. 

Tuuli, olen kuulnud, et ka sina oled hakanud tegelema vaimsete teemadega. Kas ka sinusees elab väike Nõid-Nastja?

Jah, minu intuitsioon on päris tugev. Tunnetan mingeid asju ette. Minu unenäod on väga ennetavad. Näiteks tundsin ära, et minu emal tuleb mingi raskem haigus. Ka peikade puhul olen kohe ära tunnetanud, kui nad on mind petnud. 

Sa võiksid ju avada sel juhul oma nõia-kabineti?

Eks ma siin vaikselt tegelen nende asjadega. Kõigepealt pean loomulikult iseendaga tegelema ja vaatama, kas siin on üldse potensiaali. 

Kristel ja Tuuli, hiljuti panite te leivad ühte kappi ja sündis kooslus Öed. Mis nüüd toimuma hakkab?

Oleme nii kaua sõbrad olnud ja muusikat koos teinud, lauldes erinevates bändides ja projektides. Nii tunduski teha loogiline samm luua midagi päriselt koos ja sündiski kooslus Öed. Saime stuudios kokku, rääkisime niisama elust ja olust kuni jõudsime aruteluga Weinsteini ja #Metoo teemani ja pärast seda tuli juba ülejäänud väga loomulikult.Tahame olla julge, kuid samas ka vimkaga naisduo, kes laulab eesti keeles.   

Miks Öed Eesti Laulu ree peale ei hüpanud? "Ära käpi mind" oleks kindlasti kümne sekka pääsenud.

Me just sel ajal kirjutasime seda lugu, kui Eesti Laulu tähtaeg kukkus. Kaks päeva oli küll veel aega, aga me ei hakanud punnitama. 

Kristel, mis sul aastal 2016 Eesti Laulul juhtus? Cartoon feat. Kristel Aaslaid "Immortality" oli ju fantastiline, aga läks suurel laval nagu pekki pisut?

Jaa, kuigi siiamaani tulevad inimesed ja ütlevad, et "Immortality" lugu oleks pidanud edasi saama ja oleks pidanud Eurovisioonile sõitma, siis tegelikult polnud mina valmis. Mul läks see asi jah, suurel laval aia taha. Ma ei ole paberitega laulja ja mul pole õiget tehnikat. Lindistatuna oli lugu megahea, aga laivis ei töötanud. Samas olin finaalis ka pisut haige ja kui aus olla, siis närvid vedasid samuti alt. Muidugi, oleksin pidanud rohkem harjutama ka. Need on vead, millest tuleb õppida ja järgmine kord teen paremini. Õnn, et ma Eurovisioonile ei jõudnud, sest seal oleks kindlasti veel kümme korda hullemini läinud.

Kristel, tänavu juhtisid koos Martiniga Eesti Laul poolfinaale. Ka seal oli tunda, et olid otsesaates pisut närvis.

Seal on mingid kindlad asjad, millest sa pead õigesti rääkima ja see ajab võibolla juhtme pisut sassi. Intervjuude osas tundsin ennast õnneks mõnusalt. Muidugi, ega see paberite pealt teksti maha lugemine ka eriti hea välja ei paista. Tead küll et tekst on peas, aga ikka viskad igaks juhuks pilgu paberitele käes. See ajas mind ka närvi. 

Võib-olla tuleks saatejuhid enne suuremat etteastet psühholoogi vastuvõtule saata?

Kristel: Selles pole midagi ennekuulmatut. Mujal maailmas asjad nii käivadki. Inimesed käivad aeg-ajalt psühholoogi vastuvõtul nagu meie käime tervisekontrollis. Meil on see psühholoogi teema justkui tabu.

Tuuli: Mina olen käinud regulaarselt psühholoogi vastuvõtul. Miks? Aga sellepärast, et enda kohta rohkem teada saada. Igal inimesel on enda sisse kogunenud tegelikult väga palju lahendamata probleeme. Need tulevad meie lapsepõlvest. Lapsepõlvetraumad näiteks. Keegi on sulle midagi halvasti öelnud ja see on jäänud sinna hingesoppi. Sa ei pööra sellele võibolla täiskasvanuna tähelepanu, aga see võib vabalt olla mõne suurema probleemi põhjuseks. Selles osas saabki sind aidata just psühholoog. Ja mis on siin elus kõige suurem väärtus? Eks ikka sina ise ja sinu vaimne tervis. 

Kristel: Mina olin nooremas eas väga pikalt depressioonis ja tegelikult ilmselt siiani natukene kaklen sellega. Kogu aeg olen võtnud sellise hoiaku, et saan ise endaga hakkama. Eestlane oskabki ainult kahte moodi mõelda. Et kas saan ise endaga hakkama või ignoreerin oma tegelikke probleeme. Mina olen seda esimest sorti, kes peab iseendaga hakkama saama.

Depressiooni aegadel kirjutasin näiteks iseenadle kirju. Lugesin ja analüüsisin neid ja saatsin need endale tagasi. Olin ühesõnaga iseenda psühholoog. Mingi hetk sain sellest välja, sest hakkasin nägema mingeid mustreid ja oskasin nendega diilida. 

Mul on ju kõik väga hästi. Mul on olnud ka suurepärane lapsepõlv. Aga ma oskan vahetevahel tunda sellepärast justkui süütunnet ja hakkan iseennast musta auku tõmbama. Äkki peaksin ka konstellatsiooni proovima? Minimustrid olen just nagu välja mõelnud, aga mis on see suur muster, mis mind vahel auku tõmbab, on veel arusaamatu.   

Tuuli: Me peaksime vahel oskama lihtsalt olla, mitte kogu aeg pürgima ja rebima ennast kuhugi. See meeldib mulle meie Öed projekti juures ka, et meil polegi mingit kindlat eesmärki. Me ei pea olema Eesti kõige vingem bänd. Teeme asja lihtsalt mõnust ja rõõmust. Kõik tuleb nii sujuvalt praegu. Meil on endal kerge ja hea. 

Kristel, sina oled oma sõrme torganud kümnesse erinevasse projekti. Kuidas sa jaksad ja kas filtreerid ka pisut, millistes osaleda millistes mitte? Kas küsid kelleltki nõu vahel?

No, ega ma nüüd igas projektis ka ei osale. Aga mul on tõepoolest kodus üks filter nimega Matu. Tema on väga kaine mõistusega. Tema tahab hoida asju nii, et kõik ära ei väsiks. No ja siis ma ikka vahel küsin Matult, et kas sa ikka tead kellega sa koos oled. Eesti rahva kõige suurema väsitajaga! Jah, Matu ikka tõmbab mind vahel nöörist tagasi.     

Vaata meeleolukat intervjuud Tuuli ja Kristeliga!