Koit Komissarov: „Kalju oli natuke tortsus, aga andis mulle pildi ära. Kuna mina nõudsin.”

„Otsisin need pildid välja, osa raamisin, osa tulid niisama, ilma raamimata,” kõneleb Koit, et sängi all hoitud pildid pole varem seintel kohta leidnud. Küll on aga hoopis teistsugune saatus tabanud üht vaikelu-laadset pilti. „See suur vaas on kuskil 45 aastat minu köögis olnud ja sellevõrra natukene tuhmunud,” viitab Koit maalile, mis kujutab kollakat anumat. „Selle ma röövisin temalt ära. Omal ajal. Ütlesin, et ma tahaksin endale mõnd värviplekki ja siis tõmbasin selle temalt ära. Kalju oli natuke tortsus, aga andis mulle pildi ära. Kuna mina nõudsin.”

Hooti olnud teatrimehest vend Koidu sõnul kange maalija. Aga üksnes hooti. „Kui ta hoogu sattus, oli ta väga kange maalija,” lausub ta. „Need pildid, mis siin näha, on enamuses kooliaegsed lood. Sellised depressiivsed. Uuema aja asju polegi ma näinud, sest ta ju tegi rohkem iseendale. Kui tal tuli tuju peale, siis tegi ja kui tuju ei olnud, siis pildid seisid ning ootasid.”

Kalju ja Koidu kunstiteadlasest õde Eha Komissarov on ajalehele Sakala öelnud, et Kalju tööde juures ei tasu traditsioonilisi esteetilisi lähtekohti otsida. „Kaalukam osa Kalju maalidest valmis teatrikooli aastail ja võtkem neid kui isiklikke ülestähendusi, kui Kalju kahevõitlust sümboolse maailmaga, kuhu ta soovis iga hinna eest siseneda ja selles ennast kehtestada,” arutles ta. „Kindlasti on mõned pildid valminud nende uute teadmiste valgel, mis teatrikoolis rolli tõlgenduste tehnikatest omandati. Situatsioonid tema piltidel on lavalikud, pildiruum või toad nähtud lavastaja pilgu läbi. Oma teatriprobleeme visualiseerides ei seisnudki ta kuigi kaugel otsingutest, mida päriskunstis tollal ette võeti.”

Kalju Komissarovi sünniaastapäeval avatud väljapanek jääb teatrimaja kammersaali üles kuuks ajaks. Maale saab nautida tund aega enne etenduse algust