Kadri Allikmäe, millest Reval Folk alguse sai?

Idee sai alguse eelmise aasta Viljandi pärimusmuusika festivalil, kus olin vabatahtlikuks. Sain tuttavaks paljude muusikutega, ka akordionist Tuulikki Bartosikiga. Pärast Viljandi folki tekkis mul tunne, et Tallinnas võiks ka selliseid kontserte korraldada. Mul polnud siis eriti aimu, kellega peaksin suhtlema. Aga lisasin mõned inimesed Viljandi folgi ajast endale Facebooki sõbraks ja jagasin mõtet, mis nad arvavad, kui Tallinnas võiks ka selliseid kontserte teha. Lihtsalt juhuse tahtel suhtlesin õigete inimestega.

Tuulikki ise on praegu põhiliselt soolokarjäärile keskendunud ja rändab mööda maailma ringi, aga tema toetavad sõnad ja suunised, kuidas sellist projekti hakata tegema ja kellega koos, andsid esialgse tõuke. Minul olid mõned mõtted, mida temaga jagasin, kuna tema on ikkagi selle ala inimene – muusikuna ja õppejõuna tegev –, tema tegi omakorda ettepanekuid ja siis vaatasime asja koos üle. See oli hästi kiire infovahetus, meil oli augustis aega paar-kolm päeva, et projekt kirja panna ja Kultuurkapitalile saata.

Lisaks sattusin kokku mitme folkmuusikuga, ka Jaak Johansoniga, kes on tegelikult aastaid olnud Tallinna pärimusmuusika üks kandvaid talasid. Kuidagi lihtsalt tee rullis end ise lahti: kui mul tekkis idee, siis oli kohe olemas ka huvigrupp, kes tahtis seda teoks teha. Oli selline katsetamine, et kuidas läheb, kuidas inimesed kaasa tulevad. Nii et hästi põnev.

Nüüd on mul vaikselt hakanud ka selguma, kellele seda kontserdisarja teha. Ma näen, et neid inimesi on Tallinnas päris palju. Aga selle nimel, et nad üles leida, neid koondada, tuleb tööd teha. Ma olen enda mõtte seadnud nii, et neil, kes tunnevad huvi eheda akustilise ja meie traditsioonidega seotud muusika vastu, oleks alaline võimalus kokku tulla. Et see saaks sellises klubilises formaadis toimuda.

Mina ei tee seda raha pärast, teen seda huvist ja usun, et paljude inimeste jaoks, kes selle projektiga on seotud – meil on 30 vabatahtlikku, kes saadab infot laiali, kes tõlgib, kes valmistab kontserdipaika ette jne –, on see samuti nagu kodanikualgatus, kokkutulekuvõimalus, millel on sügavam tähendus. Ma arvan, et inimestele on seda vaja meie asises ja äriliselt mõtlevas keskkonnas, nagu Tallinn on.

Kuidas senini on läinud?

Meil on olnud neli kontserti Tallinnas, aga viimane eeskava läks juba tuurile mööda Eestit, oli veel kolm kontserti. Nii et kokku on juba seitse kontserti. Saalid on kogu aeg täis olnud. Kontserdid on mitme esinejaga ja lõpevad vahel ka ühise musitseerimisega. Lapsed saab samuti kaasa võtta, nende jaoks on lastehoid. Me ei tee tavakontserte, vaid proovime luua kogukonda, kes kannaks folgi teemat, oleks nagu küla keset linna.

Mind on hämmastanud ka see, et kontserdile tulnud inimesed on ise hakanud selle kohta oma sõpradele infot jagama. Osa teavitamistööd olen ise ära teinud, aga palju on teavet liikunud inimeselt inimesele, ka suust suhu. Mõni muusikaõpetaja soovitab oma õpilastele ja ka õpilaste vanematele, näiteks. Muusikakoolide kaudu on info hästi levinud. Tegelikult on folgihuvilisi Tallinnas päris palju. Siin toimivad klubid, folgijämmid, rahvakultuuriga seotud ettevõtmised.

Ma ise olen folkmuusikat kogu aeg igatsenud. Aga Viljandisse kolima ei hakka, ja nii jõudsin ma lõpuks selleni, miks mitte ise korraldada kontserte muusikaga, mida ma vajan. Kas mul on olemas oskused, et muusikavaldkonnas toimida, kas mul on vastavad teadmised – see on, ma arvan, endiselt kaheldav, ma alles õpin. Ma pole professionaalne muusikamänedžer ja ma ka ei taha selleks saada. Aga lihtsalt inimese, kodaniku, emana soovisin sellist muusikat kuulda ning sellepärast hakkasin neid kontserte tegema.

Kui pikk see projekt on, kes on esinejad?

Mul on praeguseks juba tekkinud isiklikud sidemed esinejatega, keda siia kutsuda.

Esimene oli akordionist Tuulikki Bartosiki kontsert – kuna tema oli üks selle projekti kaasinitsiaatoreid, kinkisime selle au talle. Ta kandis ette oma autoriloomingut, mis inspireeritud pärimusmuusikast. Teiseks oli väikekandle trio Soon/Piho/Lepasson, nemad on minu lemmikud olnud juba mitu aastat, nad on tõesti fantastilised.

Meile on juba pakutud paljusid esinejaid, aga tegime oma valiku. Järgmine on 31. märtsil iirlane Dave Murphy koos soomlase Jyrki Koivistoga, siis tuleb muusikaakadeemia õppejõu, kandle- ja lõõtsamängija Juhan Uppini soolokontsert ja plaadiesitlus, edasi Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas. Viimane kontsert on 16. juunil, siis esineb Eesti-Walesi duo Sild.

Esialgu teeme kontserte juunini, siis vaatame, mis edasi saab. Suvel muidugi pole Tallinnas mõtet kontserte teha, pigem keskendume sügisele-talvele.

Kas projekt ennast ka ära majandab?

Kuna mina tahan teha selliseid asju, mis end ise ära majandavad ja miinusesse ei jää, aga samas teha seda, mis on oluline, siis ma lihtsalt pingutan öötundidel projekte kirjutada, et vajalik raha kokku saada. Ainult piletituluga välja tulla pole realistlik. Enamikule esinejatest on see põhitöö, nende tasud on täiesti arvestatavad.

Kultuurkapital toetas esimest nelja kontserti neljandikuga sellest, mida taotlesime. Aga tulime toime. Vanalinna muusikamaja rendiks taotlesime Tallinna kultuuriametilt raha, ja saime ka. Ning lõpuks anti seoses EV100 teavitusvooruga toetust kodanikuühiskonna sihtkapitalist, selle üle on mul väga hea meel. Reval Folk on ka mõneti kingitus meie vabariigile ja Tallinnale riigi 100. sünnipäevaks.

Aga kui ma teeksin kontserdikorraldamist põhitööna, siis sellest ära küll ei elaks. Ma olen ise iseseisev lapsevanem, pakun kodus ametlikku kodust lastehoidu – see on minu põhifookus. Varem olin õpetaja Waldorfi lasteaias. Folgi jaoks töötan öösel, lapse uneajal ja nädalavahetuseti, kui võimalik. Teen seda, kuna see pakub mulle nii palju huvi ja pinget, see annab mulle endale nii palju. Ma teen folki suuresti enda jaoks. Samas, folk on nagu nähtamatu kaitse meie kultuurile, kui me ise sellega aktiivselt tegeleme. See tervendab ka meie hinge ja vähendab isolatsioonitunnet.

Tänu Viljandi folgile, muide, hakkasin ise torupilli mängima, väikekandlega tegelema – harjutama, tunnis käima. Ma poleks sellega hakanud tegelema, kui ma poleks tundnud, et ainult niimoodi meie kultuur jätkub – et inimesed praktiseerivad seda igapäevaselt. Just Tallinnas tundsin eriti sellist lõhet, et siin meie pärimust elada, selleks peab pingutama. Aga see on võimalik, need võimalused on tarvis lihtsalt nähtavale, inimesteni tuua. Tähtis eesmärk on mitte ainult huvilisi kokku tuua, vaid ka inspireerida noori pärimusmuusikat praktiseerima, õppima. Kuigi praegune aeg on nutitelefoni- ja popmuusikakeskne, siis usun, et on noori, keda inspireerivad ka pärimusmuusikud.