„Pilvede all“ ja „Ohtliku lennu“ vaimus: telesarjad, millest võiks teha filmi (7)

1. “Õnne 13”

Veternsari “Õnne 13” on eetris olnud juba 25 aastat, selle vaimus on oma laupäevaõhtuid veetnud nii vanem generatsioon kui üles kasvanud noorem põlvkond. Kui Ott Sepp heitis ühel aastal “Tujurikkujas” ette, et “Õnne” näol on tegu sarjaga, milles pole 20 aasta jooksul toimunud ühtegi sündmust, siis nüüd on seriaalis elu sama kirev, nagu mõnes Ladina-Ameerika telenovelas.

Petmised, probleemid politseiga ja viinasmuugeldamisega (Allan Peterson, vaatame sinu otsa) jne. Kuna seriaalis podisevad narratiivid üsna aeglases tempos, oleks väga huvitav näha, kuidas Õnne tänava lood pooleteisttunnisesse filmi ära mahutataks ning millised šokeerivad pöörded seal ette võetaks? Kas Alma võiks leida omale veel pärast Johannest eluarmastuse ja põrutada palmide alla temaga elama? Kas armunelik Evelini, noore Ahvena, Sumbergi ja Are vahel võiks leida lõpuks mingisuguse lahenduse? Mis saab Lainest ja Krissust? Seda kõike oleks ülimalt lõbustav kinoekraanilt vaadata.

2. “Merivälja”

Eelmisel telesügisel jõudis ekraanile kauaoodatud müstiline telesari “Merivälja”, mille stsenaariumi kirjutas Eesti üks parimaid müstika- ja õuduskirjanikke Indrek Hargla ning mille lavastas Eesti filmi- ja teleauhindadel parima režissööri auhinnaga pärjatud Triin Ruumet. 

Seriaalist oodati väga palju, kuna see tõi kokku Eesti tippnäitlejad: Merle Palmiste, Argo Aadli, Andrus Vaariku, Tarvo Kralli, Maria Avdjuško jne. Seriaalist sai tuule tiibadesse ka peaosa mänginud Lauli Otsar. Paljud kriitikud pidasid kauaoodatud, isegi selle telehooaja põnevaimaks teleprojektiks nimetatud sarja läbikukkunuks. Teleekspert Jüri Piheli jättis “Merivälja” täiesti külmaks.

Tema meelest on režissöör Triin Ruumet lähenenud „Meriväljale“ valesti. „See tundub ekraanil lõtv ja paigalseisev, ei tekita minus põnevust ega soovi teada saada, mis järgmisena juhtub. Klassikalise draamaga pole sel asjal midagi pistmist. Pigem on tegemist videokunstiga, kus asjad seisavad ja mida on lihtsalt tore vaadata. Aga paigalseisev asi pole huvitav,“ avaldas teleekspert arvamust.

Seriaali stsenaristi Indrek Hargla sõnul ei ole “Meriväljale” teist hooaega oodata, kuna see sari oligi kirjutatud vaid üheks hooajaks.

Kuid ehk läheneti “Meriväljale” täiesti valesti? Ehk oleks see, ülimalt aeglase rütmiga ja atmosfäärile keskendunud sari hoopis kinolinal ellu ärganud? Kui kogu sarja sündmused kokku võtta ja filmiks pakkida, oleks see vaatajale ehk isegi kergemini seeditavam olnud?

Pealegi, Triin Ruumet on hästi lavastanud filme, “Päevad, mis ajasid segadusse” eest naine ju ometigi EFTA-l auhindu noppiski. Kui ta oskab hästi lavastada filme, siis tulekski ehk oma liistude juurde jääda.

Tegelikult “Merivälja” puhul ei tahakski seda filmi nüüd, pärast sarja nägemist saada. Selle filmi oleks võinud teha ära kohe ning seriaali hoopis tegemata jätta. 

3. “Ühikarotid”

“Ühikarotid” oli Kanal 2 eetris aastatel 2010-2012. Sarja produtseeris telegeenius Tuuli Roosma. Kel meelest läinud, siis seriaali peategelasteks olid seitse maalt pealinna tulnud noort, kes ühte ühiselamusse sattusid ning koos igasugu lolluseid tegema hakkasid. 

Telesari omal ajal väga populaarne ning seal näitlesid noored, rohelised ja julged näitlejad nagu Ivo Reinok, Lauri Pedaja, Liina Vahter, Roger Stahlman, Kevin Väljaots jne. Nalja sai palju, eestlaslikku äpardumishuumorit oli palju, ka visuaalne pilt oli seriaalil täitsa okei. 

Kuna eestlased oskavad prakitliselt teha ainult kahte tüüpi filme: sõjafilme ja “tordiga näkku” komöödiat ning “Ühikarotid” liigituks ideaalselt sinna viimasesse žanri. Võiks ju teha kokkutuleku: “Ühikarotid - elu 5 aastat hiljem”, mis näitaks, kuidas ülekaalulisest Tibust (Stahlman) moodsa ajastu kleenuke jooga ja puhta toitumise järgija on saanud, kunagisest pahast tüdrukust Viktoriast (Vahter) kahe (või juba kolme? Mul ka lugemine sassis juba…) lapse ema on saanud, “Staffist” (Lauri Pedaja) korralik pereinimene ja poliitik. 

Mõned kuulsad ja head näod veel juurde ja selline natukene “Klassikokkutuleku” hõnguline teema müüks kinodes sama hästi kui originaal, uskuge mind!

4. “Kättemaksukontor”

Eesti üks edukamaid krimikomöödiasarju (seda suuresti oma lastest andunud fännide ja vaatajate toele) on eetris olnud juba 18 hooaega ning jagusid on kokku ligi 2000. Ma arvan, et igati väärikas oleks asjale juba joon alla tõmmata ning viimaseks rahasüstiks üks korralik film teha, mis asja kokku võtaks. Siis ei pea sügisese ja kevadise hooaja vahel ainult iga õhtu TV3e telekava vaadates seal miljonit “Kättemaksukontori” osa nägema ja ehk oleks antud telekanalist vahel ka midagi muud vaadata.

Muidugi tuleb müts maha võtta seriaali stsenaristi Mihkel Ulmani ees, kuna ta on kirjutanud 2000 suurepärast ja originaalse sisuga episoodi. Ulman peab „Kättemaksukontori“ suurimaks plussiks musta huumorit. „See laseb stsenaristil igasugu jaburusi ja ilmvõimatuid asju kokku kirjutada. Miinus on aga loomulikult eelarve,” tõdeb ta. 

Üks on kindel - üllatusi ja põnevust see seriaal suudab pakkuda küll. Kindlasti suudaks Ulman ka ideaalse filmistsenaariumi kirjutada. Filmile saaks kindlasti ka suuremat rahastust taha ning seega ka parema eelarve, et mehe geniaalseid mõrvaideid realiseerida. 

Kui tohiksin ise pakkuda, siis mina tahaks näha “Kättemaksukontori” filmis näha seda, kuidas seriaali originaaltegelased oma haledatele koopiatele räigelt tuupi annavad. Ehk siis Frida tuleb India budistlikust kloostrist tagasi (tegelikult selgub, et ta polnudki kloostris mediteerimas, vaid hoopis idamaade kõveima kung-fu õpetaja käe all) ja tahab oma spioonikontori oma õe Freya käest tagasi saada. Too ei taha seda aga tagasi anda ja nii tulebki räige naistekätš, kus kuule enam ainult peeglisse ei lasta…Frida võtab appi muidugi Marioni ja Häidi Õigepauluse (keda mängis see pikkade blondide juustega tsikk, Elina Purde), Freya paremale käele asetub Luna Haab (Ragne Veensalu) ja Adeele Sepp (Kirke Klein). 

Seriaali meespere, ehk Tiit Marvel (Tarvo Sõmer), Tuvi ja Maango (Sepp ja Avandi, jah, tooge nad tagasi) vaatavad aga kogu tralli eestlaslike kivinägudega pealt. Oh, küll oleks ilus film!

5. “ENSV”

Viimaste aastate parim ja stiilipuhtam teleseriaal on kindlasti retrosari “ENSV”. See on kuidagi nii õige! Eestlaslik, ehe, meenutab kunagisi aegu, mis meie rahva seas miskipärast väga populaarseks on saanud (kõik seotakse millegipärast 90ndatega). 

Seriaal on eetris olnud juba 2010. aastast ning stsenaristid Villu Kangur ja Gert Kiiler on suutnud seda sarja kirjutada nii, et kordagi ei ole asi olnud igav või nõme. Sellest räägib ka see, et eelmise aasta Eesti filmi- ja teleauhindade jagamisel saigi just parima teleseriaali auhinna, parima naisnäitleja auhinna sai Kessner-mutti mängiv Helene Vannari ja parima meesnäitleja auhinna vaene armuvalus vaevlev Jüri ehk Argo Aadli.

Ka “ENSV” on enda alla absoluutselt kõik Eesti parimad näitlejad, alustades Laine Mägist ja Mait Malmstenist, lõpetades Veikko Tääri ja Tiit Sukaga. 

Kuna seriaali narratiiv on tugevalt seotud nõukogude ajaga ja selle kulgemisega, ei oskagi kohe laksust pakkuda, mida siis “ENSV” filmis võiks näidata. Kogu seda aega, 1982. aastast iseseisvuseni oleks vist raske poolteisttunnisesse filmi kokku võtta. Aga küll Kiiler ja Kangur huvitava filmistsenaariumi mõtlemisega hakkama saaks! Peaasi, et ikka Aavikud, Kadakud, Kessnerid ja muud seltsimehed-joodikud (jah, sina, Illar ja sina, Kestutis) alles jääks.