„Millegipärast ei julge mehed olla tundlikud ja haavatavad, aga Kalju Komissarov julges.“ (12)

„Kalju on mulle nagu isa olnud,“ ohkab Rakvere teatri näitleja Natali Väli, Kalju Komissarovi õpilane Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 7. lennust. „Vaatamata sellele, et ta oli õppejõud, lavastaja ja sõber, oli tema kõige olulisemaks rolliks isa – ta andis meile nii teatri- kui ka elukooli. Õpetas, et tuleb inimeseks jääda, tuleb mõelda, tuleb tegutseda ja oma aju kasutada. Kuigi ta paistis väliselt karune ja karvane, oli ta sealjuures väga empaatiline ja soe. Ning ta õpetas seda ka meile.“ Teatrimees suri aasta tagasi 6. märtsil, vaid kaks päeva enne oma 71. sünnipäeva, raske haiguse tagajärjel.

Vastu teatrikooli sisseastumiseksameid oli Natali pelgu täis. Legendid Komissarovi otsekohesusest olid laialt levinud. „Enne, kui ma kooli sisse astusin, otsisin netist Kalju pildi üles ja üritasin keskenduda, et selline inimene hakkab mul vastas istuma,“ muigab Natali, kes oli Komissarovist seni üksjagu legende kuulnud, üks hullem kui teine. „Ta jättis range ja konkreetse mulje. Teadsin, et ta on tark, et ta on üks suurimaid kujusid teatrimaastikul ning see tekitas aukartuse. Ning lugupidamise.“ See ei tähenda aga sugugi, et Natali värisenuks üksi Komissarovi ligi sattununa kui haavaleheke. Suhted õpetajaga kujunesid ääretult soojaks.