Selge see, et hoolekandesüsteemi reformimisest ei ole pääsu. Küsimus on, kuidas seda teha. Eile riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Kuidas eakana hakkama saada – hoolduskindlustuse loomine?“ arutelu näitas, et ideedest puudust ei ole, sest ka probleeme on korraga palju: tänased omastehooldajad tuleks tööturule tagasi tuua, luua taskukohaseid koduhooldusteenuseid, vähendada survet tervishoiusüsteemile ning hajutada vastutus hooldatavate eest solidaarsemalt. Ja muidugi peamine – kust leida selleks kõigeks raha?
Solidaarse hoolduskindlustuse sisseseadmine näiteks Saksamaa eeskujul oleks üks võimalik variant. Ent kuidas tagada, et see toimiks efektiivsemalt kui sarnastel põhimõtetel loodud ravikindlustus? Ja kas eestlase maksukoormus pole juba niigi liiga kõrge? Sama küsimuseni jõuame välja ka siis, kui võtame eesmärgiks, et keskmised hoolduskulud peaksid olema hõlpsalt kaetavad keskmisest pensionist. Et küsimused on maailmavaatelised, võib üsna kindel olla, et eakate hooldust puudutavast on võimatu mööda vaadata ka tulevaste riigikogu valimiste kontekstis.
Kuid olenemata sellest, milline on lõplik lahendus, on kindel, et hoolekanne läheb meile üha kallimaks – vananev elanikkond tähendab rohkem teenusekasutajaid, paranevad teenused aga kallimat hinda. Valdkonnaeksperdid hindavad, et kui täna kulutame 0,6% sisemajanduse kogutoodangust hoolekandele, siis lähitulevikus peaks see olema 2%, tuues meie väärtusskaalal hoolekande ühele pulgale näiteks riigikaitsega.
Kommentaarid