Metsateadlane Toomas Frey: me oleme oma metsa juba seitse aastat ette ära raiunud! (277)

Kui räägime metsast, siis millest me õieti räägime? Mis asi on mets?

See on raske küsimus, kui hakata mõtlema, mitu puud on metsas. Õppejõuna ütlen nii, et metsaks saab lugeda sellist puude kogumikku, kus ühe keskmise puu kõrgusega (20 meetrit) võrdse raadiusega maapind on täidetud puutaimedega. Need ei pea olema üksnes suured puud ja sama vanad, võib lisanduda ka väiksemaid ja erivanuselisi, samuti põõsaid ja rohttaimi ning muid organisme. Metsaks saab teda lugeda siis, kui tema lehe- või ka okkapind on küllalt suur, et oma sisekliimat tekitada – varjates enam kui 50 protsenti maapinnast. Kui puuvõrade katvus on väiksem, on tegemist juba harvikuga. Ja kui see on lausa tühine, siis on tegemist raiesmiku või metsata metsamaaga. Ametkondlikus kasutuses on metsaseadusele tuginev määrang, mille järgi on mets maakatastris metsamaana registreeritud maatükk pindalaga vähemalt  0,1 hektarit, vähemalt 1,37 meetri kõrguste puistaimedega ja vähemalt 30% katvusega maapinnast. Peamine metsa juures on, et see koosneb paljudest päikeselt pärinevat energiavoogu kasutavatest organismidest, mis asuvad üksteise suhtes toiduahelas. 

Kui me nüüd metsa raiudes selle süsteemi maha lõhume, aga uued puud asemele istutame, need suuremaks kasvavad, aga eelmainitud kooslust enam ei teki, siis see pole enam mets, vaid puupõld?

Oleneb, kui pikalt lastakse sellisel puupõllul rahulikult olla, areneda ja täiustuda. Näiteks haava-kase-sanglepapuistus 80–100 aastat, siis on tekkinud juba uus isereguleeruv liigirikas kooslus. Enamik metsi ongi sellised, et ega nad enam ideaalsed ökosüsteemid pole, suur osa neist on istutatud ja hooldusraietega läbitud. Nad kõik on juba inimesest tugevalt mõjustatud, sest valikraiet on ju peaaegu alati tehtud. Päris ideaalne pole ökosüsteem kusagil, aga põhijoontes tuleb see ilmsiks siis, kui okaspuumets on saanud rahus olla vähemalt 200 aastat, väärislehtpuu puhul märksa kauem.

On Eestis veel selliseid metsi?

On üksikutel nn soosaartel, kuhu ei vii teed ja keerukate väljaveoolude tõttu ei tasu sealse puidu tarbimine ära. Liigirikkaid kooslusi leidub ka kaitsealadel. 

Mis meie metsades praegu toimub? Ühtede hinnangul totaalne lageraie, teiste väitel pole Eestis kunagi nii palju metsa olnud.

Oleneb, millise mõõdupuuga hinnata. Kui pindala järgi võtta, siis jah, tõsi on nii see kui ka teine. Eesti metsa pindala on suurem kui kunagi varem, üle kahe miljoni hektari, mõne arvutuse järgi koguni 2,3 miljonit hektarit. Teiselt poolt aga on tähtis see, mis selle pindala peal leidub. Kui palju on seal vana metsa, keskmise vanusega metsa ja noort metsa. Normaalne metsamajandus näeb ette, et igal puul on raievanus, männil praegu näiteks veel 100 aastat. Seega võib igal aastal raiuda sajandiku männi kasvupindalast, et oleks kogu aeg ühtlaselt võtta ja jääks ka lastelastele. Aga meil toimub praegu raie märksa suuremal pindalal. Rainer Kuuba juhtis hiljuti Sirbis tähelepanu, et kui majandatavate metsade pindala 1 744 000 hektarit jagada puuliikide osapindala arvestava läbilõikelise raievanusega, saame lubatava aastalangi suuruseks 21 800 hektarit. Sellelt saaks keskmise tagavara – 230 tihumeetrit hektari kohta –  korral  4,92 miljonit tihumeetrit puitu. Raiutakse aga keskeltläbi kaks ja pool normi: viimasel viiel aastal 12 miljonit tihumeetrit aastas, seega on ülemäärane raie juba praegu 35 miljonit tihumeetrit ehk  järgmise seitsme aasta raie on juba on kusagil rahapaberina dividende noolimas. Okaspuu puhul kindlasti. Ainult halli leppa raiutakse vähem, kui raienorm lubaks. Kõige halvem olukord on kuusikutega.

Miks just kuuske nii usinalt raiutakse? 

Kuuse puit on männiga võrreldes kerge ja vaigurikas, mis tähendab, et ta on mädanikele vastupidavam kui lehtpuu, ehituspuuna on teda kerge töödelda ning kuuske hinnatakse väga kõrgelt paberi- ja ehituspuuna. Kuusk kasvab enamasti kõval mineraalmaal teede lähikonnas, kuhu veokid pääsevad hõlpsasti ligi. Kuusel on turgu ja hea hind, metsaomanik raiub ja müüb seda õhinaga, sest hinnad on kiire tõusu teel. Samas tunnistan, et puiduturu saladusi ma ei tunne.

Niimoodi jätkates saab meil mets otsa?

Sellise tempoga raiudes jätkub meil metsa 33 aastaks, aga kuna seitsme aasta mets on juba ette raiutud, siis vaid 2044. aastani, kusjuures siis on saadaval üksnes peen tselluloosipuit. Aga teadmata on, palju meil tuleval aastal raiutakse. Meil on maaülikooli metsateadlaste teadmisel ja keskkonnaministeeriumi toetusel avalikkusele teada antud, et meie mets kasvab palju kiiremini, kui seni teadsime, ja sellega õigustatakse, et peame ka rohkem raiuma. Kui statistiline metsainventuur hindab, et metsa keskmine juurdekasv oli mullu 8,2 tihumeetrit hektari kohta, tänavuses ülevaates on see number 6,9, siis arvutatakse, et kogu mets 2,3 miljonil hektaril kasvab sellise kiirusega ja et igal aastal tuleb juurde 14–16 miljonit tihumeetrit. Aga asi on ju selles, et metsamaa hulka arvestatakse ka metsata metsamaa, kus midagi ei kasva. Me tohiks tegelikult raiuda aastas kuus miljonit tihumeetrit, mitte 14–16 miljonit, nagu seisab metsanduse arengukavas. See on teadlik vale, mitte kogemata eksitus. 

Milline oleks optimaalne aastane raiemaht, mille juures meie metsad ka taastuvad ja kosuvad? Kuskilt kõlas ettepanek, et see võiks olla neli miljonit tihumeetrit.

Raske öelda, kas see number võiks olla neli või kuus miljonit. Puud ju kasvavad eri kiirusega, on head kasvukohad ja halvemad kasvukohad. Meil puudub metsade kohta korralik andmestik. Metsakorraldus kui selline likvideeriti. Statistiline metsainventuur ei anna õigeid andmeid, kui väljavõtte statistiline esindlikkus on üleraiete tõttu paigast nihkunud. Näiteks avastasin nende esitatud tabelites ühe asja kohta kolm eri numbrit. Kuni õigeid numbreid ei tea, on väga raske öelda, milline see õige raiemaht peaks olema. Aga kindlasti mitte 14 –16 miljonit tihumeetrit.  

Kuidas on võimalik, et riik kogub kõikvõimalikke andmeid, teab oma kodanike kohta vaat et iga pisiasja, aga seda, kui palju ja millist metsa meil on, ei tea?

Asi on selles, et ta ei tahagi teada. Metsanduses on olukord niisugune, et puidutööstuse peadirektor sai keskkonnaministeeriumi kantsleriks. Tema näeb metsas vaid puitu ja panustab selle turustamisse. Põhiseaduse järgi on loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik omand, mida tuleb kasutada säästlikult. Aga 2005. aastal tuli võimule Reformierakond ja nemad otsustasid, et raiepiiranguid kriitiliste varude abil ei kehtesta ja andsid kogu riigimetsa RMK omandisse. Ja see RMK on niisugune imelik asutus, et avalikustamisele ei kuulu selle kaadri- ega ka palgapoliitika ja neil pole kindlaksmääratud rahalisi kohustusi riigi ees. Juhatuse otsusega võib raha suunata ka projektitoetusteks ja kingitusteks. Paaril viimasel aastal on RMK eraldanud raha ka riigieelarvesse. Nüüd tuleb välja niimoodi, et rahva käest on mets ära võetud, rahval pole õigust sellele metsale ja RMK otsustab, mida sellega teha. RMK raius 2015. aastal aimamisi 250 miljoni euro eest puitu, ametlikult teatatud käive oli siiski küll vaid 165,2 miljonit eurot. Riigikassale laekus 19,6 miljonit eurot. Kuhu läks ülejäänud raha? 

Kui RMK käivet vaadata, siis on see kaunis väike, seega võib arvata, et RMK müüb metsa nii-öelda kännu hinnaga – umbes 20 eurot tihumeeter oma lemmikfirmadele ja pärast liigub kokkuleppelise hinnaga võõrandamisel saadud sularaha „ämma kilekottides“. Kui mul oleks litsents, siis ma väidaks, et meil toimub riigikogu otsustega kindlustatud riiklik metsavargus. Kahjuks aga mul sellist litsentsi pole ja ma võin seda ainult isiklikult arvata ega saa kedagi süüdistada.

Kas erametsaomanik võib oma metsaga teha, mida hing ihkab?

Metsaseadus siiski sätestab, et ka erametsaomanik peab raieringi silmas pidama. Päris nii pole, et kui tahan, võtan kõik lagedaks. Kuni 20 tihumeetrit aastas võib raiuda ilma metsateatiseta ja kuni viie hektari kohta pole vaja esitada aruannet. Üldiselt nõutakse nende käest palju rohkem seaduse täitmist kui riigimetsa puhul. Kõige suurem puudujääk Eesti metsanduses on see, et on küll vastu võetud säästva arengu seadus, aga valitsus ei rakenda seda. Ansipi valitsuse kõige suurem kuritegu oli see, et RMK moodustati nii, et põhikirjas ei kehtestatud säästva arengu järgi ette nähtud kriitiliste varude järgimise nõuet. Ja kuna seda ei kehtestatud, siis kooskõlastatult keskkonnaministriga raiub RMK nii palju, kui harvester võtab.

 Eesti krooni enam pole, pole enam vaja ka krooni kattevara.

Jah. Läks vist käiku paberipuuna, ilma et oleksime märganudki.

 Kuidas me selleni oleme jõudnud, et me, ise ennast metsarahvaks pidades, enam oma metsast ei hooli?

Raske on nendest asjadest aru saada. Paljud inimesed on kanged raha korjama, aga on ise selle juures suured koonerid. Raha kogumise kirg tekitab sellise sõltuvuse, mis rikub inimese aju ära, inimesed pole enam normaalsed. Tundub, et praegune metsanduse juhtkond on rahajahis mõistuse kaotanud. Ja nad ei kuula enam avalikku arvamust, väites, et see tugineb emotsioonidele, mitte tuluarvestusele. Aga tugineb ikka küll – kui RMK 2016. aasta aruandest järele vaadata, oli nelja miljoni tihumeetri müügitulu 166 miljonit eurot, sellest laekus riigile dividendidena 19,6 miljonit, tulumaksuna 4,9 ja maamaksuna 4,7 miljonit eurot, kuid bioloogiliste varade väärtus kahanes seeläbi 278 miljoni euro võrra. Niisiis hajus kuskile 112 miljonit eurot.  

Ma saan aru, et teie hinnangul on Eesti metsanduse kõikides hädades süüdi RMK. Kuidas ja millisel moel peaks riik oma metsi majandama, et see ei kukuks välja nii nagu praegu?

Juriidiliselt on kõik korras – RMK kasutab riigikogus kinnitatud põhikirja ja viib ellu valitsuse metsapoliitikat, mis on avanud tee puiduturu taktikale ning eirab põhiseadust ja säästva arengu seadusega kehtestatud strateegiat. Tegelikult oleks õigem, kui metsa majandamine toimuks majandus- ja taristuministri haldusalas keskkonnaministeeriumi esitatud ja valitsuse kehtestatud peapuuliikide kriitilistest varudest juhindudes. Valitsuselt saab seda nõuda rahvas.

Kuidas olukorda muuta?

Mina kardan, et pole enam võimalik muuta. See on protsess, mida mina nimetan Eesti vabariigi agooniaks. Sest meie esialgne demokraatia on muutunud kapitalismi mõjualaks ja selle vastu rohtu pole. Ametnikke on võimalik korruptiivselt mõjutada. Ilma naljata – kui mulle miljonit pakutakse, oleks mul ka raske ära ütelda ja küllap ka pere paneks pahaks. Kindlasti on olukordi, kus selliseid pakkumisi tehakse. Seesama jõud maksab ka tselluloositehase rajamisel. Tselluloositehase rajajate idee on mõistetav, nemad tahavad kõige odavamalt teenida kõige suuremat kasumit, aga neil pole seda ausust ja pieteeditunnet, et nad saaksid aru, et Tartus on rahvusülikool ja Eesti Rahva Muuseum ja et neid asutusi ei saa mädamunahaisu sisse matta. Nad räägivad küll, et neil on miljard ning et nad kasutavad kõige moodsamat tehnoloogiat ja et haisu ei tule, kuid nad ei tule isegi selle peale, kas see tooks midagigi riigikassasse ja missugust renti makstakse igal aastal Tartu linnale. Nad on osanud juba käivitada sellise planeeringu, mille kohta Tartul väidetavalt vetoõigust pole. 

Te olete kindel, et tehas tuleb?

Kardan küll. Ma tunnen seda süsteemi ja tean, kuidas nad oma asja ajavad. Tallinna inimesed selle pärast tänavatele vist ei tule, seal haisu tunda ju ei ole. Peipsi kalur on arvestusväärsem tasakaalutegur, sest ohus on nendegi rahvuslik rikkus.

Nii et tulevik on Eestis tume, et mitte öelda metsatu?

No päris metsata me ei jää, puidutöötlemine jääb ikka alles, peenemat metsa on võimalik kasutada. Tselluloositehas on ses mõttes väga tark lahendus – kui jämedat metsa enam pole ja peenike puu on olemas, siis saab ju seda kasutada. Aga seda peaks tegema niimoodi, et leitakse koht, mis on kõigile, ka tartlastele vastuvõetav.

Hais haisuks, mind hirmutab tehase vajatav puidukogus, mis olevat jalgpalliväljakutäis palki iga päev. See on ju üüratu hunnik mahavõetud metsa.

Jah. Ja kõik see solk läheb pärast Emajõe kaudu Peipsi järve. Kalavarud ilmselt kannatavad. Kala käib ju Emajões kudemas ja kui jõgi ära rikutakse, kaovad ka kalad. Meie inimesed on harjunud olema kuulekad, sõjad ja okupatsioonid on meid selliseks teinud, paljud ettevõtlikud inimesed on ära sõitnud. Meie valija laseb ennast mõjutada, meedia kirjutab pidevalt, et meie metsandusega on kõik korras jne. Äsja rääkis raadios sama ka peaminister. Teisiti arvajaid naeruvääristatakse, esimene sõna [nende kohta] on puukallistajad, siis tulevad sõnad emotsioonid ja müüdid, folkloor. Arvama peab nii, nagu ülemus ütleb.  

 Metsarahvast saame tselluloosirahvaks?

Jah. Üks lahendus oleks muidugi veel see, et rakendataks säästva arengu seadust. Ka praegu on ju veel võimalik kehtestada kriitilised varud. Võimalik on teha ka õiguskantslerile avalik pöördumine, millele ta peaks vastama. Põhiseaduse järgi saab õiguskantsler ka peaministrit ja presidenti korrale kutsuda.

_____________________________________________________________

Toomas Frey

ökoloog, geobotaanik ja metsateadlane

• sündinud 13. detsembril 1937 Põltsamaal
• 1961 lõpetas Eesti põllumajanduse akadeemia metsamajandusinsenerina.
• 1961–1963 ja 1966–1983 töötas ENSV teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudis.
• 1968 – bioloogiadoktor
• 1979 – professor
• 2003 – emeriitprofessor
• 1983–1990 ja 1991–1993 Tartu ülikooli ökosüsteemide labori ja Vooremaa metsaökoloogia
• jaama asutaja ja juhataja.
• 1990–1991 keskkonnaminister
• 1995–2003 Eesti maaülikooli korraline professor.
• Eesti ökoloogiakogu juhatuse esimees ja üks asutajaid
• Teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liige

Muu hulgas on uurinud produktsioonibioloogiat, ökoloogia teoreetilisi ja keskkonnakaitse praktilisi küsimusi.

Tunnustused

• 1987 Eesti eluteaduse hoidja
• 1987 suur looduskaitsemärk
• 1988 Karl Ernst von Baeri mälestusmedal
• 2003 Eesti looduseuurijate seltsi auliige
• 2006 Eesti maaülikooli teenetemedal

Allikas: Vikipeedia