Tuuli Roosma: elu on pidev tants žiletiteradel, aga elamata jätta ka ei saa (62)

Uurisime, kuidas mõjub lastele mõjub argirutiinist eemale kiskumine? On neil ju kool, sõbrad, huvid..., aga siis tuleb taas kohvrid pakkida ja maailma avastama minna? Ja mitte lihtsalt niisama, sest kaamera ju koguaeg käib? Nad ju juba päris suured. Kas neil ka sõnaõigust ses küsimuses on?

Muidugi on. Me ei ole kunagi oma lapsi käsutanud ega sundinud, vaid arvestanud nendega juba titast peale kui inimestega.

Paljud on süüdistanud teid, et soovite rikastuda pere arvelt, et teil on justkui kõik müügiks? Et võibolla ütlevad lapsed kunagi teile, et nad poleks selle triangliga elu sees nõus olnud, aga näe, vanemad pistsid nad olukorda, mille kasulikkust või hoopis kahjulikkust nad alles hoopis vanemas eas mõistsid. Kas te ei karda nende poolt tulevikus kriitikanoolte tulva?

Mind lohutab teadmine, et lapsi saavad igasugused pered – alkohoolikud; need, kel pole laste jaoks aega; need, kes suhtlevad omavahel ainult karjudes; need, kes omavahel üldse ei suhtlegi jne jne. Lapsed on aga niivõrd kohastumisvõimelised, et neist sirguvad lõpuks ikkagi inimesed. Ma usun, et meie lastel on läinud perega ikka võrdlemisi hästi.

Me alles rääkisime ühe emaga lihtsast asjast – kas lapsele parimat sooviv ema peaks last sundima või mitte sundima klaverit mängima. Kindlat võidule minekut siin ei ole. Kui lubad tal muusikakoolist ära tulla, võib ta sulle tulevikus etteheiteid teha, et sa teda rohkem ei sundinud. Kui sunnid, võid samuti tulevikus etteheited saada. Nii leidsime, et iga ema käitub niikuinii igal ajal parimal võimalikul moel. Hinnangu annab laps hiljem vastavalt sellele, kas ta on oma loomult tänulik või tänamatu inimene. Kõik.

Ja kui laiemalt hakata mõtlema, siis elamine on üldse väga riskante tegevus, igal sammul mõjutad sa kedagi või midagi, teed vea. Elad – ja keegi peab surema, mõni loom või taim. Astud toast välja – juba on võimalik oma talla all surmata sipelgas. Kohtud inimesega – juba te mõjutate üksteist. Isegi kui sa midagi ei tee – näiteks jätad armastusele vastamata – võid hävitada teise tunded. Elu on pidev tants žiletiteradel, aga elamata jätta ka ei saa. Me peame võtma selle riski, tegutsema, looma suhteid, mõjutama kõiki ja kõike enda ümber ja tagajärgedega toime tulema.

Kas mõni uus pikem reis ka juba kiikris? Ja mis te teeksite, kui Andres ja Kristjan või jomb-kumb neist ütleks, aga mina enam teiega seda tsirkust kaasa ei tee?

Meil on kõik rangelt vabatahtlik. Kui keegi enam ei tee, siis ei tee. Siiamaani sobib see elustiil kõigile.

Kuidas olete suutnud ennast nii pikalt kodust eemal olles ära majandada? Reisimine pole sugugi ju odav lõbu.

Reisimine on väga kallis, kui sõita nädalaks-kaheks kuurortisse. Meie rännud on aga pikad ja pigem paikadesse, kus saaksime sulanduda kohalike hulka. Aasta Siberis – see ei maksa praktiliselt midagi. Sealse kogukonna ideaal on elu ilma rahata ning oma olemise seal lunastadki oma isikliku vabatahtliku tööga, söögigi kasvatad põllul ise. Hiinas elasime kogukonnas jurtas, Austraalias elasime telgis. Iraan on aga see paik, kus põhimõtteliselt võid elada nii, et kohale jõudes maksad viimase raha piiril viisa eest ja edasi peaks olema kõik võimalik ka tasuta. Ma soovitangi seda paika seljakotiränduritele, kel raha kulutada ei ole. Esiteks on Iraan väga odav riik. Ja ehkki turismindusega tegelevad ettevõtted – taksod-hotellid ja vaatamisväärsused kasseerivad välismaalaselt umbes 10x rohkem (ja õigesti teevad), on ka see raha väike. Ent enamus Iraanist on veel turismist puutumata.

Me saime nii lademetes küllakutseid – iga pere soovib sind toita-katta-majutada ja sealt edasi tahetakse sind anda järgmisele tädile, kes majutaks sind järgmise nädala, siis sealt edasi järgmisele. On võimatu Iraanis mitte külla kutsutud ja poputatud saada. Pole ma näinud ka riiki, kus autostopp oleks nii lihtne. Nende tohutu viisakus ei luba tõstetud käe peale mitte pidama jääda. Samas, kuna paljud pakuvad taksoteenust, siis mõned küüdipakkujad ootavad raha. See tuleks siis kohe selgeks teha, et kas sõit on tasuta või raha eest. Siis on klaar. Lisaks, mis on Iraanis eriti sulnis - magada võib igal pool. Me ööbisime ise ka parkides, silla all, turul, mošees, ühe korra suisa batuudil lõbustuspargis! Lageda taeva all magamine on laialt levinud, tasuta ja väga turvaline. Iraan on fantastiline riik!

"Meie aasta Iraanis" igal pühapäeval kell 19.35 Kanal 2s

Kuidas meeldis esimene osa "Meie aasta Iraanis"?