AITÄH, TIIT OJASOO! NO31 „Teekond“ läbi tavalise eestlase silmade (66)

Lootsin, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul valminud NO99 lavastus/film, mis eelnevalt ohtralt tolmu üles keerutas, saab samuti olema lihtne, ent kaunis. Täpselt nagu need eelnevalt mainitud elemendid, mis meie armast kodumaad iseloomustavad. Reaalsus kujunes aga muidugi hoopiski teistsuguseks ning ekraanile paisati vähem kui tunni jagu esmaklassilist pläusti.

Rea Lest alustas kogeleva telereporterina ning lõpetas järjekordselt hämmastunud pseudohaldjana. Noh, nagu peaaegu iga ta teine roll. Annet ju neiul tegelikult on, aga nendes hipsterlikes „mida kuradit ma just vaatasin“ kunstiprojektides ülesastumine hakkab muutuma juba üheülbaliseks – umbes nagu Mait Malmsten, kui ta järjekordselt sedasama alkohoolikut kehastab… või nagu mina, kes ma pidevalt todasama Mait Malmsteni näidet kasutan.

Jörgen Liik ajas vähemalt terve teose vältel sama liini. Jama ainult, et selleks oli sügaval enese tagumikus pesitseva luule-juutuuberi roll, kes oma päeva ERMi kõrval asuva lõkke ümber uimaselt õõtsudes lõpetas. Valdavalt mehel enda mõtteid polnudki, korrutas pigem Kristjan Jaak Petersoni kuulsaid ridu, rüüpas vahel Lätist toodud õltsi ja vlogis seda kõike. Korra vaatas nukra, mõtliku pilguga tühjusesse ka. Noh, teate küll, nagu Eesti filmides kombeks.

Ah et mis see lugu on? Kurat seda teab! „Teekond“ on suvaline kollektsioon uitmõtetest, mis tervikuna üldse ei tööta. Vahele põimitakse sisse lihtsaid elemente, nagu tantsivad memmekesed ja toredad kodumaised muusikalised numbrid, aga siis vaatab kaamerasse Marika Vaarik ja loeb stoilise ilmega peast ühe luuletuse, mis demonstreerib seda, millist kunstiängi tema vaevatud süda eneses peidab ja misukese ikke all too Eesti rahvas elab!

Ütleme nii, et „Teekond“ ei ole kohe kindlasti mitte kamaga võrreldav. Pigem on see selline peenema resto roog, mille kohta teenindaja vuristab maha päheõpitud kirjelduse: „Tasasel tulel tüümianikastmes küpsetatud, kõrvale lisatud pisut purustatud pähklitest tehtud püreed, salatiks õunamahlas leotatud männioksapuru ning kõige peal on pisut riivitud hanemaksa“.

Ja siis ma tunnen automaatselt häbi, et eile sai lõunaks kartuliputru ja hakklihakastet söödud. Tänks, Tiit Ojasoo! Sellel kanakarjal oli ikka õigus, raisk!

P.S. Lõpus publik plaksutas, aga ma arvan, et pigem seetõttu, et laval oli Tõnis Mägi.