"Kättemaksukontoris" mänginud Klaudia Tiitsmaa: teatrit tehes saab nii naerda kui ka nutta ja mõnikord oledki laval päriselt pisarates (7)

Tõsise vaatega suured silmad. Kahkjas näolapp. Äraolev ilme. „Püüdsin väga Kurt Cobaini jäljendada, sest ta oli nii äge: istus nii tüünelt ja mängis kitarri,” muigab Ugala teatri näitleja Klaudia Tiitsmaa (27) oma grungeliku teismeea üle. „Mina istusin tüünelt, lõhkised teksad jalas ja suur lotendav kampsun seljas ning vaatasin, kuidas poisid kossu mängivad.“

Toona, Türi koolitüdrukuna, kehastas särtsakas Klaudia pigem tagasihoidlikku müürilille, kes naljalt sõna suust ei saanud. „Ma olin hästi vaikne tüdruk,” tõdeb ta. „Ma arvan, et mul ei ole väga hea huumorisoon: ise ma väga palju nalja ei teinud ega kippunud väga jutustama. Võib-olla ma ei saanud ka kõikidest naljadest aru või ei pidanud neid naljakaks.”

Kui Cobaini järele õhkamise aeg lõpu leidis, ilmus Klaudia ellu sädelev hipiajastu. „Siis ma olin lendlev ja laulev, jooksime sõbrannadega käsikäes tänavail ja ronisime üle okastraatide,” naerab ta. „Tulemuseks olid kriimulised põlved. Tegelikult ma ikka nii hirmus vaikne plika ei olnud. Olin koolis lihtsalt vaikne, sest ei saanud teab mis hästi hakkama.”