Marko AtsoFoto: Erakogu
Inimesed
1. märts 2018, 16:55

Marko Atsol uus ansambel: teen Eestisse juurde ühe ausa ja vinge rokkbändi (19)

„Tunnen, et nüüd on hetk, kus ma saan teha päris oma bändi, kirjutada ja arranžeerida muusikat täpselt nii, nagu see minu seest tuleb ja ma ei pea kellegi teisega arvestama. Olen eluaeg panustanud ja energiat pannud teiste bändidesse, nüüd on aeg küps teha Eestisse üks vinge rokkbänd, mis vastab minu kriteeriumitele.“ muigab trummar Marko Atso, kes on kokku pannud uue ansambli Must Hunt.

Mullu detsembris teatas ansambel Metsatöll, et nende teed trummar Marko Atsoga lähevad lahku. Juba siis lubas Atso ise, et ta kauaks puhkama ei jää. Nüüd on ta mitu kuud teinud usinasti tööd ning kokku pannud oma rokkbändi. „Teen Eestisse juurde ühe väga konkreetse, vinge ja ausa eestikeelse rokkbändi. „Muusika on valmis, osa sellest sai valmis juba umbes aasta tagasi. Lõpuks on mul olemas vaba aeg ja väljund, et  oma uuele bändile pühenduda. Olen kaks kuud intensiivselt tegelenud tulevase plaadi poolte lugude demode salvestamisega.“ Lugusid on Atso pikalt sahtlisse kirjutanud ning jaanuaris tõmbas ta selle lahti ja hakkas salvestama. „Kui teised vabariigi aastapäeval pidulauas istusid, lindistasin mina kolm päeva trumme.“

Bändist on praegu veel puudu laulja ning Atso kutsub kõiki, kel hinges tunne, et tahaks tema bändis mikrofoni taha, endaga ühendust võtma. „Ma ei otsigi niivõrd perfektset lauljat, vaid inimest, kes sobib hingelt rokkbändi. Ta ei tohiks olla kompleksidega, mööda seinaääri käiv ja ideaalselt nooti hoida suutev laulja, vaid peaks olema ühe tõelise rokkbändi frontman.“ räägib Atso. Pole vahet, kas kandideerivad naised või mehed. „Kui inimene on äge, pole vahet. Ma tunnen inimeses selle x-faktori kohe ära kui ta ruumi siseneb ja suu lahti teeb. Ta peab klikkima.“

undefined Foto: Kuvatõmmis

Kui lauljakandidaat aga tunneb, et ta tõesti väga tahaks bändis osaline olla, aga natuke jääb julgusest puudu, siis sellele on Atsol lahendus varnast võtta: „Meie seltskonnas kasvatatakse ta üsna ruttu ümber,“ naerab ta. Lugusid on praegu kirjutatud kahes suunas. „Bändi lõplik suund oleneb natuke ka sellest, millise laulja ma leian.“ Ühe asja paneb mees aga südamele – Must Hunt ei saa kindlasti olema pühapäevabänd ja kandideerijal peaks kindlasti olema aega sellega aktiivselt tegeleda. „Võin garanteerida, et selle inimese elu muutub.“

Ülejäänud bänd on Atsol koos. Trummidel mängib ta ise ning ühe kitarri haarab kaenlasse tema 17aastane poeg Simo. Teiste bändiliikmete nimed jätab ta veel saladuseks. „Simo on oma kitarrimänguoskusega nii palju arenenud, et veaks rahulikult välja ükskõik, millised Eesti rokk- või metalbändis.“ Kas Simo mitte ka kunagi isa eeskujul hoopis trumme ei mänginud? „Ühes bändis mängib ta trumme, teises kitarri, Simol on mõlemas asjas päris nobe näpp.“

Nimi Must Hunt mõlkus Atsol meeles juba üle kümne aasta tagasi. „Kõndisin vanalinnas mööda pubist Hell hunt ja mõtlesin, et jube vinge, et seda saab kahes keeles öelda – eesti keeles ikka „hell hunt“, aga inglise keeles on see „põrgujaht“, nagu laev. „Nii ma otsustasingi, et teen kunagi bändi, mille nime saab öelda kahes keeles (eesti keeles „must hunt“, inglise keeles aga „pean jahtima“ – toim.). „Ja eks see Must Hunt sobib ka minuga kõige paremini, kuna  olen juba lasteaiast  alates „karjas“ see paha poiss olnud,“ sõnab Atso.

Kui sina, hea lugeja, leiad, et tahaksid olla osa Atso uues bändist, ühendu temaga Facebookis või [email protected].