HELGE LINNAELU: Jaana (Galina Fedotova) ja Matis (Siim Rulli) tunnevad end Tallinna müüride varjus kurjur-paruni eest kaitstuna.Foto: EFA
Aigi Viira 28. veebruar 2018 00:01
„Filmil „Verekivi“ puudusid täiesti need omadused, mis „Viimse reliikvia“ üle Euroopa viisid,“ arutleb näitleja Tõnu Aav, kel oli ligi poolsada aastat tagasi esilinastunud „Verekivis“ täita raehärra roll. „Puudusid ilusad laulud, mõõgavõitlused, kaunid peaosalised. Aga vaatasin „Verekivi“ veel täitsa hiljuti ning leian, et see film on siiski väga oskuslikult tehtud ja täitsa jälgitav igale generatsioonile.“

„Filmil „Verekivi“ puudusid täiesti need omadused, mis „Viimse reliikvia“ üle Euroopa viisid,“ arutleb näitleja Tõnu Aav, kel oli ligi poolsada aastat tagasi esilinastunud „Verekivis“ täita raehärra roll. „Puudusid ilusad laulud, mõõgavõitlused, kaunid peaosalised. Aga vaatasin „Verekivi“ veel täitsa hiljuti ning leian, et see film on siiski väga oskuslikult tehtud ja täitsa jälgitav igale generatsioonile.“

Grigori Kromanovi lavastatud „Viimne reliikvia“, mis jõudis publiku ette kolm aastat enne „Verekivi“, sättis seiklusfilmide lati õige kõrgele ja „Verekivi“ sellest üle hüpata ei suutnud. „Ehkki film „Verekivi“ ei ole mõne tuntud kirjandusteose ekraniseering (mida algallikaga võrreldaks), ei pääse ta iialgi võrdlusest samast žanrist eelkäija, filmiga „Viimne reliikvia“. Ja neid ei võrdle üksnes kriitikud, vaid ka vaatajad ha enamasti tuleb miinuspunkte ikka „Verekivile“,“ resümeerib filmiteadlane Õie Orav koguteoses „Tallinnfilm / Mängufilmid 1947–1976“. Needsamad miinuspunktid vormusid rahvasuus pilkenimetuseks „Vaese mehe viimne reliikvia“. Põhjusega.

Edasi lugemiseks: