ARVUSTUS | „Must Panter“ – film sellest, kuidas mustad mehed piirid kinni panid (7)

Vajalikku sotsiaalset kommentaari leidub Marveli filmiuniversumi 18. linateoses tegelikult ohtralt ning aeg ei saaks olla küpsem. Maailm on pöörasem kui kunagi varem, Ameerikas lokkab rumalus ja rassism ning mustanahalised kodanikud peavad end tänini tihtilugu teisejärgulistena tundma. Kõige selle keskel on hea end ümbritsevast välja lülitada ning elada kaasa kangelasele, kes südamelähedane.

„Must Panter“ räägib loo Aafrika südames asuvast Wakanda kuningriigist. Viis hõimu on koondunud ühe lipu alla ning neid valitseb Musta Pantri võimeid omav monarh. Oma isa surma tõttu on järgmiseks troonipärijaks T’Challa, kelle ülesandeks on jätkata vanade tavade austamist. Üheks selleks on enda riigi tegeliku olemuse saladuskatte all hoidmine.

Nimelt asub Wakanda vibraaniumisoonel, viimane on aga maailma kõige tugevam metall ning üleüldse kasulikke tunnuseid omav materjal, mille tõttu on näiliselt virelevast riigist saanud tehnoloogilise arengu meka. Seda aga hoitakse kiivalt muu maailma eest saladuses. Piiridest väljuvad kodanikud hoiavad suud kinni, turistid peavad vaid äärealade külastamisega leppima. Kinnise kupli all pulbitseb aga rahulolematus, kui trooni poole piilub minevikust pärinev vari, ehk kurjam nimega Killmonger.

Too viimati nimetatu on üks filmi tugevamaid, ent samas ka nõrgemaid külgi. Mehe olemus on varasemate Marveli filmide paharettidega võrreldes tunduvalt mitmetahulisem, ent seda ei kasutata sajaprotsendiliselt ära ning Michael B. Jordani poolt kehastatud kaak jääb kohati lahtiseks otsaks. Õnneks oli film meeldejäävaid karaktereid täis, kes kõik pisikesed lekkekohad mingil moel ära suutsid täita. Näitlejatööd olid võrratud, kiidusõnad kõikidele, kes ekraanilt läbi vilksasid.

Maarjamaa velled ja õed muidugi tollest musta kultuuri positiivses valguses kajastamise tundest aru ei saa, ent kinno tasub minna ikkagi, sest „Must Panter“ on ääretult kvaliteetne (koomiksi)film, milles peitub ohtralt kirevaid värve, ohtralt isikupära, ohtralt siirust ning kamaluga muhedat, loomulikuna tunduvat huumorit.

Padurassistidel on muidugi vähe vaadata – tervest filmist leidub ainult kaks keskset valget meest ning needki sõbrutsevad neegritega!