Puust ja punaseks: kuidas saada aru EV100 etenduse mõttest (132)

„Minu meelest tehakse praegu NO-teatrile ülekohut,“ leiab endine kultuuritoimetaja ja praegune riigikogu liige Barbi Pilvre. „Paljud on segaduses, aga minule nende kava ikkagi meeldis. Usun, et see lugu jõudis kohale neile, kel oli viitsimist seda vaikselt vaadata. Aga riigi kirumise, rosolje ja heeringavõileiva kõrvale oleks võib-olla tahtnud selgemat väljaütlemist. „Tujurikkuja“ oleks vist ka liiga keeruline olnud.“

Kõige valutum oleks vabariigi aastapäeva tähistamisel Pilvre sõnul lavale sättida meeskoor ja panna see pooleks tunniks laulma kõige kurvemaid isamaalisi laule: „Siis ei julgeks keegi mitte midagi öelda!“ Nüüd on ütlejaid, kellel mureks, et nad komakohtagi NO-teatri etteastest ei mõistnud, murdu. Pilvre rõhutab, et põhimõtteliselt on NO-teater alati olnud sotsiaalkriitiline: „Kohati minu jaoks isegi plakatlik ja liiga lihtne. Mulle on alati tundunud, et ajaleheartiklites saab mõnda asja paremini käsitleda ja milleks kunstivormi valada nii lihtsaid sotsiaalkriitilisi ideid.“

Pilvre, kes on kultuuritoimetajana harjunud kunstiteostest sotsiaalseid sõnumeid välja lugema ja metafoore lahti mõtestama, möönab, et metafooride tõlgendamine on alati individuaalne ja subjektiivne, kuid soostub neile, kellele etendatud lugu hämaraks jäi, selgitusi jagama.