Märt Sults: „Mis mul lastele veel pakkuda on, mida nad muidu kogeda ei saa – ainult presidendi vastuvõttu!“ (8)

„Ma olen väga õnnelik isa, mul on viimase peal lapsed! Mis mul neile veel õpioskustena pakkuda on, mida nad kuskilt ise ei saa – ainult vahetut presidendi vastuvõttu!“ leiab ta.

„Poeg oli selle koolitükiga väga rahul,“ kinnitab Sults. Seevastu tütar Mari-Liis, kellele pikaaegne koolipapa pärandas 2015. aastal riigikokku siirdudes Tallinna kunstigümnaasiumi juhtimise, olevat mullu vastuvõtul igavlenud. „Inimesed on erinevad. Mari-Liis ütles, et igavamat üritust pole üldse olemas. Aga Karl arvas, et ei olnud häda midagi, päris hea oli inimestega suhelda,“ lausub Märt.

Riigikogulane ja tema fitnessitreenerist poeg lasid rätsepal endale riigi juubeliks õmmelda ühesugused tumesinised triibuülikonnad. „Me oleme ikka üks perekond ja üks komplekt,“ põhjendab Märt. Ta täpsustab, et tema tellis ülikonnad, kuid lõike valisid nad välja koos.

„Mina ei ole mees, kes laenutuskodadest riideid laenutaks. Mul ei kulunud ka mingisugust ulmehinda. Kui oleksin omale mingis kaupluses ülikonna kokku pannud, oleks hind pigem kallim tulnud,“ arvab Sults. „Ja ülikond ei ole ju ühekordseks kasutamiseks,“ rõhutab ta.

Kas vastuvõtt oli nii võimsalt ja väärikalt korraldatud, kui Eesti 100 aasta juubeli puhul peaks olema? „Reeglina võõrustajat ei arvustata. Külla minnes võtad sa vastu kutsuja seatud reeglid. Aga kui võtan ennast selle 100aastase ajaloo ühe mutrina, siis mina ikka pidutseksin nii, et maa ja taevas oleks must, ja leiaksin selle sügava depressiooni sees ikka üles ka säravaid kohti,“ nendib Märt, kelle meelest oli NO99 filmilik lavastus liialt masendav.

Lavastuse päästsid Sultsi meelest Tõnis Mäe „Palve“ ja ühiselt lauldud „Mu isamaa on minu arm“. „Niimoodi kiskus etendus inimestelt aplausi välja, sest nende kahe laulu peale mitte plaksutada on võimatu. Powerpointi ettekandele poleks inimesed küll plaksutanud,“ usub poliitik. „Tegelikult on kõik korras. Minu sisemine jõud on niivõrd tugev, et ma ei lasknud seda masendust endale ligi,“ poetab ta lisaks ning mainib, et elav muusika oli viimase peal.