Foto: Marilyn Jurman
Inimesed
25. veebruar 2018, 13:00

MARILYN JURMANI BLOGI | Suurte sekeldustega Tenerifele (26)

Hunt Kriimsilm nagu ma olen, siis Erasmusega psühholoogia õppimise kõrval jätkan ka oma joogaõpinguid It’s Yoga Internationali joogakoolis. Ja hetkel viibingi Tenerifel, Hacienda Cristoforos 300h Rocketi koolitusel. Kui keegi on kunagi mu joogatunnis käinud, siis ehk teate, mis on Rocket. Neile, kes ei ole, saan öelda, et see on ashtanga-joogast inspireeritud seeria lääne inimesele koos traditsioonilise filosoofiaga. Või tulge lihtsalt tundi.

Igatahes on siin väga mõnus ja mul on hea meel, et me üldse kohale jõudsime, kuna kuigi Tenerife on osa Hispaaniast ja kolmetunnine lennureis on võimalik saada põhimõtteliselt 40 euroga, ei läinud kõik nii sujuvalt, nagu ma seda endale ette kujutasin.

Mõtlesin, et seekord oleme mõlemad Jannoga olemas, seega ei pea kellelegi vähemalt tõestama, et see on meie laps pluss on kahekesi lennukis lihtsam ka. Aga no kus sa sellega. Alustuseks hakkasin Ryanairist meile pileteid otsima ja muidugi võtsin mõtlematult kõige odavamad, mis tähendab seda, et nii minnes kui tulles jõuame kesköösel ja oleks taksoraha eest (kuna bussid nii hilja enam ei sõida) võinud kohe kallimad piletid võtta. Aga no selle peale ju ei mõtle, kui vaatad, et kohalejõudmise aeg on 23.55, et huvitav, miks need piletid nii odavad on.

Teiseks siis see, et Ryanair muutis alates 15.jaanuarist oma reegleid, ehk siis käsipagasina võid lennukisse võtta vaid käekoti. Kui soovid kaasa võtta lisapagasit, siis peab juurde maksma. Ma mõtlesin, et suurt kohvrit vist ei lähe vaja, aga midagi ikka. Ja no kui ma keeldusin maksma juurde 4 eurot, et valida meile kōrvuti kohti ja selle tulemusena istusimegi eraldi, siis nüüd maksin mingi 20 eurot mõlema pagasi eest juurde, ainult selleks et avastada lennujaamas, et see uus reegel tähendas tegelikult seda, et lihtsalt lennukisse ei võinud kahte kotti võtta ja nad oleksid selle teise käsipagasi alla viinud.

Ma olin joonlaua ja juurvilja kaaluga kõik kotid supertäpseks mõõtnud ja loomulikult ei huvitanud lõpuks mitte kedagi kui palju ja kui suured pakid meil olid, kuna Jannol oli Rumi süles ja see tõi naeratuse iga lennujaama töötaja näole.

See kõik tundus tegelikult tühine selle kõrval, kuidas me üldse lennujaama jõudsime, kuna olime otsustanud minna lennujaama oma autoga, aga mu autol oli käsipidur kinni kiilunud. Peale tagumise autokummi tänavapikkust kärsatamist leidsime bensiinijaamast õnneks sõbralikke abilisi, kes aitasid Jannol ratta alt ära võtta ja piduri lahti muukida. Seda kõike 15 minutiga.

Lennujaama sõites saime aru, kuidas rehvil on ikka korralik lohk sees, kuna tundus, nagu sõidaksime iga paari sekundi tagant üle pisikese kivi. Arutasime, kas oleks odavam olnud takso tellida või uus lennupilet osta järgmiseks päevaks, kui et nüüd peame uue rehvi muretsema. Otsustasime, et vahet ei ole, peaasi, et nüüd lennukile saame. Ja mõistsin kui tühine on ikka aeg-ajalt mu tõmblemine mingite pisiasjade üle nagu näiteks, et kas ma võtan need või hoopis need joogapüksid kaasa.

Oleks siis sellega meie äpardused lõppenud, aga ei. Kohale jõudes pidi meid ootama ette tellitud takso, aga vot, seda juhti ei näinud. Jalutasime mööda lennujaama ja just siis kui olin juba Iirimaale helistamas, et kuulge, Ryanairi 55eurone takso laseb meid üle, astus meie juurde Hispaania noormees koos minu nime kandva sildiga ja juhatas meid taksosse, kus Rumi ootas ees mitte lastetool, vaid see istmekõrgendus, mis pannaks lastele autos vahel pepu alla. Ma enam ei jaksanud reageeridagi.

Aga noh, siis me jõudsime Hacienda Cristoforosse ja kõik pinged lahtusid. Vaieldamatult on see kõige vahvam külalistemaja, kus olen viibinud. Vähemalt Rumi seisukohast, aga sellest juba järgmine kord.