FILMIBLOGI: sigade ette pärleid - unustage varjundid ja kokkutulekud, "Vee puudutus" puudutab päriselt (11)

Guillermo del Toro motiivid on aimatavad - ta on autoritaarsuse vastane, talle ei meeldi katoliku kirik, talle meeldib ebaperfektsuse kiitmine. Seda tegi ta ka enda seni parimas filmis "Paani labürint". Kui olete seda filmi näinud, siis ei tule viimase filmi olukorrad võõrad ette. "Paani labürindis" tähistasid autoritaarsust frankistid, "Vee puudutuses" USA ja NLi eriteenistused. Katoliku kiriku vihjed pärinevad jumaluse erinevas määratluses. Ebaperfektsus, no ärge isegi küsige, peategelane on tumm naine, tema sõber on ennast varjav ja kiilanev homoseksuaal, tema armastus on piinatud amfiibinimene, keda autokraadid tahavad kasutada inimkatseteks. Kõik pusletükid on olemas.

Aga ikkagi on "Vee puudutus", pange nüüd tähele, ma ei ütle seda tihti, neetult ilus ja armas film.
Keegi ei ole perfektne, kõik on veidi õnnetud, aga kogu film käib muinasjutuformaadis. On kurjad võõrasemad (jah, nad on salaagendid), on õnnetud Tuhkatriinud (jah, nad on tummad) ja on printsid (jah, nad on amfiibinimesed).

Ja muidugi rollitäitmised - Sally Hawkins, kes mängis veidi pöörast neiut filmis "Happy-go-lucky", teeb enda kõige tõsisema rolli. Octavia Spencer ("Help") on enda endisel soojal tasemel. Michael Shannon, kelle kehastus filmis "Nocturnal Animals" tõmbas hinge kinni, teeb antikangelasena täiesti pööraselt mõjuva rolli. Neist ei tee keegi vale sammu, keegi ei eksi kordagi.

Film kandideerib 13-le Oscarile, aga ilmselt teenib ta neist käputäie tehnilisi kuldmehikesi, sest see, mida teeb del Toro kaamera ja eriefektidega, võtab hingetuks. See on ilmselt kõige ilusam film. Veidi nagu kohtuks "Matrix", "Blade Runner" ja "Moonrise Kingdom". Sa nutad, ma luban. Siiani on arusaamatu, et miks vahepeal keskendus del Toro kummaliste koomiksifilmide tegemisele, kuid peab olema hea meel, et ta taas tagasi "päris" filmide juurde tuli.
See film on armastusest, selle otsimisest ja selle haavatavusest. Mul on siiralt hea meel, et kui meie inimesed käivad vaatamas varjundeid ja klassikokkutulekuid, siis paisatakse sigade ette ka tõelisi pärle. See film on pärl. Ja kui see film teile ei meeldi, siis ootan teie kirju. Tahaks natuke asja arutada. Natuke. Kuna mul on ikkagi lõpuks õigus.