Lavastajate sõnul peavad Eesti sünnipäeva kontsertaktuse autoril olema raudsed närvid ja meeletu töötahe – näe mitu kuud või lausa aasta vaeva ja pärast saad ikka laita!
Igaüks vaata ikka oma mätta otsast. Aga tõesti - kahjuks oli liiga sünge see no99 etendus. Ei oldud mõeldud selle peale, et ka helgust, ilu edasi anda. Et inimesed jaksaks edasi minna, edasi töötada, sest tavainimese elu on niigi raske. Milleks peab inimesed solgiga üle valama, pidevalt šokeerima, aastapäeva üritus ei ole selleks. Antud juhul ei õigustanud No99 valimine.
Häda ongi selles, et enamus seniseid lavastajaid on arad moevoolu-ahvikesed, neil puudub vaimne julgus, jõud ja mahukus tunnetada tegelikkust ja see ka kunstilisse vormi valada. Puudub tark kunsnikuhing. Minnakse nihilismi peale välja, mis on kurjast.
Miks peab see kontsertaktus alati olema nii tohutu lavastus? Kas ei võiks olla lihtsalt kontsert ilma suurte kunstiliste taotluste ja "ideeta"? Las lihtsalt olla kavas eestlastele aegade jooksul armsaks saanud teosed. Tahaks rahvuslikku pidu stiilis "Oh laula ja hõiska". Rahvariided, koorid, lapsed, koolitatud häälega solistid, igihaljad ilusad meloodiad, luuletused, Karl August Hermann, Raimond Valgre, Lydia Koidula, valgusest särav lavakujundus, helge ja rõõmus õhkkond. Midagi niisugust. Ausalt öeldes mõtlen juba hirmuga sellele, mis sealt telekast õhtul tulema hakkab.
Lavastab kes iganes, need on tõesti liiga morbiidsed ja rasked olnud eelmistel aastatel. Tehke üks lõbus pidu tantsu ja tralliga.Kellele seda peent kunsti, mis tegelikult ei meeldi, aga ikka on viisakas õhata, et oi kui sügavamõtteline oli.Rahvas vaataks meelsamini Kihnu Virvet kui mingite kastidega mööda lava sebivaid inimesi. Aga noh, see pidu ongi väljavalituile, telekast ei pea ju vaatama, rahvale on muidki kohti, kuhu minna.
...lähevadki need.kel rahakott lubab iga aasta ülikalleid kostüüme muretseda.Paljud ei lähegi seepärast,et pärast leiab ikka keegi nn.moedisainer riietuse kallal ilkuda.
Kava peab(peaks) olema tasakaalus: domineerida ei tohi ei sünkmustad toonid ega ka ainult õrn-roosa ja helesinine. Sellega pole aga viimastel aastatel meil keegi hakkama saanud. Kava peab inimesi mõtisklema panema kuid lõppedes ei tohi jääda lootuse ja morbiidsuse tunnet.
morbiidne ja lootusetu paljude eestimaalaste jaoks. Näilist õnnemängimist pole ka kellegile vaja. Kuipaljusid see pidupäev tegelikult ,südamest, kõnetab? Kuipaljud tööandjad järgisid üleskutset, et tänane päev töötajatele vabaks anda. Eraettevõtjatest paljud aga välismaalastele kuuluvatest pea mitte ükski. Istume ja peame pidu jah ja ilus on aga hinges puudub pidupäevale kohane ülevus sest reaalsus on kurb.
KOMMENTAARID (12)