SAATUSESSE USKUJA: Jäägitult saatusesse uskunud armastatud laulja Heli Lääts oli kindel, et igal inimesel on kaitseingel,  kes teda juhib ja õpetab.Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Jaanus Kulli 17. veebruar 2018 00:01
„Millise õhinaga rääkis Heli veel paar päeva tagasi telefonis eelseisvast vabariigi aastapäeva peole ja vastuvõtule minekust. Kuna ta oli liikumisprobleemide tõttu kodune, siis oli talle iga nelja seina vahelt väljapääsemine suur sündmus. Meie ühine peretuttav vestles Heliga veel eile (üleeile – J. K.) õhtul. Nii et see oli meile kõigile ootamatu lugu,“ ohkab Voldemar Kuslap. „Ma olen sõnatu. Võib öelda, et lahkunud on meie laulukultuuri elav klassik. Heli laulude saatel on ju üles kasvanud mitu põlvkonda. Ääretult armas inimene ja tore kolleeg oli. Loodus oli teda õnnistanud siiruse, lihtsuse ja sügava hingekultuuriga.“

„Millise õhinaga rääkis Heli veel paar päeva tagasi telefonis eelseisvast vabariigi aastapäeva peole ja vastuvõtule minekust. Kuna ta oli liikumisprobleemide tõttu kodune, siis oli talle iga nelja seina vahelt väljapääsemine suur sündmus. Meie ühine peretuttav vestles Heliga veel eile (üleeile – J. K.) õhtul. Nii et see oli meile kõigile ootamatu lugu,“ ohkab Voldemar Kuslap. „Ma olen sõnatu. Võib öelda, et lahkunud on meie laulukultuuri elav klassik. Heli laulude saatel on ju üles kasvanud mitu põlvkonda. Ääretult armas inimene ja tore kolleeg oli. Loodus oli teda õnnistanud siiruse, lihtsuse ja sügava hingekultuuriga.“

Kohtume Voldemar Kuslapiga Estonia talveaias. Kus siis veel? See maja on olnud koduteatriks Kuslapile ning kolmveerand aastat tagasi esitles Heli just siin oma 85 aasta juubeli puhul elulooraamatut „Heli Lääts. Armastusega“. Raamatu esitlusel oli loomulikult ka Kuslap.

Mullu 15. novembril olid nad taas koos. Seekord Estonia naabermajas, teatri- ja muusikamuuseumis, kus Eesti Muusika Kuulsuste Koja raames toimus järjekordne kohtumisõhtu publikuga ja kus seekord olid külalisteks kaks Suurt. Heli Lääts ja Voldemar Kuslap. Helil oli juba ammu käimisega raskusi ja tema jah-sõna tuli oodata mitu päeva. Läbirääkijaks Heli ja muuseumi vahel oli Boris Lehtlaan, kes jäi oma kõneosavust mängu pannes võitjaks. Heli andis alla ja lubas kohale tulla. Ta teadis, mis teda ees ootab. Ta oli aastakümneid mööda muuseumi treppe edasi-tagasi lipanud. Aga see oli väga ammu. Nüüd nõudis neljandale korrusele jõudmine suurt eneseületamist. Ilma abilisteta see polekski õnnestunud. „Selge see, et kui sa oled aastakümneid olnud tähelepanu keskpunktis ja nüüd iseendaga enam väga hästi hakkama ei saa, mõjub see eneseteadvusele,“ ütleb Kuslap.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (39)

laul jääb 18. veebruar 2018 13:16
"Väike aed", Heli Läätse kristallselge, soe, särav, ainult temale omane, tuhandetest äratuntav hääl, äratas mus mälestuste tulva: see laul on ju mulle, see laul on ju meile, meil kôigil on südames ôunapuuôitest, päikeset tulvil väike aed ja ema, kes meid ootas.... Täna on Heli Lääts juba teel selle aia poole, kus teda ootamas ema.
Head teed, Heli, su hääl ja su laulud jäävad meiega.
Kaastunne lähedastele, kogu Eestimaale ja rahu ta hingele.
Sander 18. veebruar 2018 08:16
No on looja olnud siin naiseliku ilu jagamisega helde! Olgu talle muld kerge ja SEAL parem kui siin!
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS