„Millise õhinaga rääkis Heli veel paar päeva tagasi telefonis eelseisvast vabariigi aastapäeva peole ja vastuvõtule minekust. Kuna ta oli liikumisprobleemide tõttu kodune, siis oli talle iga nelja seina vahelt väljapääsemine suur sündmus. Meie ühine peretuttav vestles Heliga veel eile (üleeile – J. K.) õhtul. Nii et see oli meile kõigile ootamatu lugu,“ ohkab Voldemar Kuslap. „Ma olen sõnatu. Võib öelda, et lahkunud on meie laulukultuuri elav klassik. Heli laulude saatel on ju üles kasvanud mitu põlvkonda. Ääretult armas inimene ja tore kolleeg oli. Loodus oli teda õnnistanud siiruse, lihtsuse ja sügava hingekultuuriga.“

Kohtume Voldemar Kuslapiga Estonia talveaias. Kus siis veel? See maja on olnud koduteatriks Kuslapile ning kolmveerand aastat tagasi esitles Heli just siin oma 85 aasta juubeli puhul elulooraamatut „Heli Lääts. Armastusega“. Raamatu esitlusel oli loomulikult ka Kuslap.

Mullu 15. novembril olid nad taas koos. Seekord Estonia naabermajas, teatri- ja muusikamuuseumis, kus Eesti Muusika Kuulsuste Koja raames toimus järjekordne kohtumisõhtu publikuga ja kus seekord olid külalisteks kaks Suurt. Heli Lääts ja Voldemar Kuslap. Helil oli juba ammu käimisega raskusi ja tema jah-sõna tuli oodata mitu päeva. Läbirääkijaks Heli ja muuseumi vahel oli Boris Lehtlaan, kes jäi oma kõneosavust mängu pannes võitjaks. Heli andis alla ja lubas kohale tulla. Ta teadis, mis teda ees ootab. Ta oli aastakümneid mööda muuseumi treppe edasi-tagasi lipanud. Aga see oli väga ammu. Nüüd nõudis neljandale korrusele jõudmine suurt eneseületamist. Ilma abilisteta see polekski õnnestunud. „Selge see, et kui sa oled aastakümneid olnud tähelepanu keskpunktis ja nüüd iseendaga enam väga hästi hakkama ei saa, mõjub see eneseteadvusele,“ ütleb Kuslap.