Laste saamist keskkonnavaenulikuks nimetanud Kalantar selgitab oma skandaalset ütlust (17)

Saates arutati, kuidas panna eestlasi rohkem lapsi saama. "Ma tahaks mainida, et põhjused, miks inimesed saavad vaid ühe lapse või ei saa lapsi üldse, on ka keskkonnaga seotud," ütles Kalantar saates. Ta selgitas, et laste saamine ei ole keskkonnasõbralik ning maailm on ülerahvastatud.

Draama, mis pärast väljaütlemist tekkis, on tema meelest ühelt poolt huvitav, kuid naine tunnistab, et teiselt poolt ei väljendanud ta end saates piisavalt põhjalikult.

Õhtuleht avaldab Nika Kalantari selgituskirja

Minu väljaütlemist motiveeris asjaolu, et iibepoliitikast jääb tihti mulje nagu tuginetaks arusaamale, et kõik tahavadki lapsi suuremal või väiksemal moel, aga raha, töö, lasteaiad ja muu lihtsalt ei võimalda. Reaalsus on aga see, et nende kõrval on ka osa inimesi, kes lapsi lihtsalt ei taha: pole seda instinkti või piiratakse enda laste arvu või nende saamist tuginedes teistele põhimõtetele.

Muidugi tuleb vanemaid igat pidi toetada ja on rida omaette keerulisi küsimusi nagu lasteaiakohtade tekitamine või ka näiteks lasteaedade lahtiolekuajad (kasvatajad/õpetajad on peamiselt naised: ka neil on pered. Kas paindlikum lasteaia tööaeg ei ole omakorda nende ning nende laste suhtes ebaõiglane?). Sel teemal on lõpmatult palju vaatenurki.

Selle kõrval ei tohi aga käituda nagu oleks madal iive seotud ainult võimaluste puudumisega. Tahad või ei taha, infot tuleb igast aknast ja uksest. Oleme teadlikud, et saja aastaga on planeedi elanikke arv peaaegu neljakordistunud.

Keskmiselt kord aastas jookseb läbi ka uudiseid sellest, mis liik on välja suremas või väljasuremisohus. Teha nägu, et inimene pole maamunal toimuvate protsessidega seotud või et loodus on olemas ainult inimese jaoks, on naiivne. Sellest tulenevalt ei ole ennekuulmatu, et langetatakse otsus vähem lapsi saada või loobutakse lastest üldse. Ka Eestis on selliseid inimesi.

Jah, viimase 24 tunni jooksul on tugev vastuargument olnud (lisaks sellele, et peaksin eeskuju näitama või end oksa tõmbama), et väljasurevad liigid ja ressursside otsasaamine on asjakohane teistel mandritel.

Vesi ja õhk on planeedil kõigi peale üks. Kui toimus Tšornobõli katastroof või Islandi vulkaanipurse, oli ka Eestis põhjust muretseda. Nukker reaalsus on, et stsenaariumis keskkond versus inimene  pole võimalik "võita". Reisimine, ja mitte ainult soojale maale, on saastev. Avokaadode ja mandlite kasvatamine kulutab palju vett. Lisaks raiutakse metsi põllumaade jaoks. Loomanaha töötlemine on samuti saastav, aga sünteetiliste materjalide tootmine on seotud naftaga ja seegi pole hea.

Elada täiesti keskkonnasõbralikult polegi võimalik. Mida saab teha: endale seda tunnistada ja käituda oma südametunnistuse järgi. Kusjuures kõigil jookseb see piir erinevalt.

Et inimtegevus ei ole nullmõjuga, on ka loogiline järeldus, et ka kõige säästvama eluviisi puhul on laps veel üks inimene, kes jätab oma ökoloogilise jalajälje. Mõni otsustab seda lisajalajälge mitte tekitada. Mõni otsustab, et asi on seda väärt aga ehk ühel korral. Mõni ei kaalu neid faktoreid üldse, sest tal on muud mured.

Tähtis on, et ükski nendest kolmest valikust ei ole "vale" (jah, isegi mitte see kes otsustas kindlameelselt lapsi mitte saada). Motiivid on erinevad ja ehk kunagi me jõuame sinna, kus kumbki pool ei tule teisega tüli norima, sest nende visioon ideaalsest tulevikust ja elust erineb.

Kogu selle loo puhul on naljakas, et mind on süüdistatud emade mõnitamises, südametuses ja rahva väljasuretamises. Ühtegi neist ma pole teinud. Ma saan aru, et mitte kellelegi meist ei meeldi vihje, nagu oleksime kuidagi pahad ja, et taasiseseisvumise algusest on mitteametlik hümn olnud "appi, eestlased surevad kohe välja!". Tekkinud reaktsioon oli vältimatu. Aga kas saaks veidi rahulikumalt võtta?

Ma ütlesin välja ühe rahvastikukihi põhimõtted ja loogika selle taga. Ma ei näidanud näpuga "näe, tal on viis last – homne maailmalõpp on tema kätetöö". Ei öelnud, et nüüd kehtestame Hiina ühelapsepoliitika. Tahaks, et laste saamisest loobujad saaksid samamoodi viisakalt oma eluga edasi minna, ilma, et teine pool seletaks, kuidas nende valikute langetamise tagajärgedena kannatavad nende ainus laps, elukaaslane, vanemad ja riik.