Foto: Marilyn Jurman
Inimesed
18. veebruar 2018, 13:00

MARILYN JURMANI BLOGI | Sattusin Hispaanias politseiga sekeldustesse (83)

Esimene kuu Valencias on olnud rohkem selline kooli sisseelamine. Kui ma muidu olen Erasmust kujutanud ette uute sõprade ja tohutu pidutsemise mekana, siis lapsega reisides on see kõik loomulikult veidi teistmoodi. Kooli ajal hoiab last Janno ja pidutsemise kellaaegadel oleme me Rumiga juba voodis.
Foto: Marilyn Jurman

Ülikool on siin Valencias veidi teistmoodi, kui ma olen harjunud. Eestis kestavad loengud nii umbes 4 tundi järjest ja see, kas sa midagi kodus õpid, on enamasti su enda asi. Ka see, kas sa loengusse üldse ennast kohale vead, on enamasti su enda asi, põhiline on see, et eksam saaks tehtud. Siin aga jäetakse pea igaks tunniks kodutöid ja ka klassis on palju vaja koos grupiga ja ka iseseisvalt töötada. Veidi on selline tunne, et võibolla õpilased lihtsalt muul juhul ei õpiks vaid peaksid siestat või fiestat ja eksamil kukuksid läbi.

Hetkeseisuga ma arvan küll, et kui ma ka mitte midagi enne eksamit ei õpi, siis olen ma igaks tunniks midagi teinud ja päris läbi ikka ei kukuks. Teine oluline erinevus on see, et loengud kestavad maksimaalselt 2 tundi ja eeldatakse, et sa oled igas loengus kohal. Reaalsus muidugi on näidanud seda, et kõik on vägagi läbiräägitav.

Üks kõige lahedamaid asju Valencia juures on nende jalgrattalaenutuse süsteem. No see on sarnane, nagu meil Tallinnaski seda on püütud teha, aga kuna siin on kogu aeg soe, siis ilmselgelt sõidavad inimesed meelsamini rattaga ja ka jalgrattateid on kõvasti rohkem. Aastane jalgrattakaart maksab 30 eurot ja neid kohti, kust sa saad ratast võtta ja tagastada on tõesti super palju. Iga ülikooli juures kohe kindlasti, aga ka näiteks mul maja ees ja loomulikult kõikjal rannas ja vanalinnas. Seega kui siia tulla, siis soovitan seda kindlasti. Koos ühe agaga.

Nimelt oli mul juba ka sekeldusi politseiga. Kuna jalgrattateed on siin tõesti peaaegu igal pool, siis on rattaga liikumine mugav ja lihtne. Kuid näiteks minu majani rattateed ei tule ja väike jupp tuleb sõita kõnniteel. Või noh, nii ma arvasin, kuni mind peatas mootorrattal politsei. Tuli välja, et kõnniteel rattaga sõitmine on keelatud. Kui ma vastasin, et oih, ma ei teadnud, siis ta kohe pahandas kurja häälega, et küllap see on teie riigis samamoodi. Ja ma jäin kohe mõtlema, et kas on? Ma tean, et kui rattatee on olemas, siis kindlasti peab seal sõitma, aga kui seda ei ole, kas siis peab autoteel sõitma, või võin ma sõita ka kõnniteel?

Igatahes ma ei hakanud Hispaania politseiga nendel teemadel pikemalt filosofeerima vaid vabandasin ette ja taha ja peale seda kui ta teatas, et trahv on 200 eurot, siis ma tänasin teda selle info eest ning ka selle eest, et ega ta ju mulle seda trahvi ei tee ... Õnneks ei teinud. Jalutasin siis ratas käekõrval esimese mittevalesuunalise sõiduteeni ja väntasin koju. Nüüd olen juba uued marsruudid saanud selgeks, kuidas saada kooli ja tagasi, aga selle tulemusel olen ka korra rattaga pikali kukkunud ja korra ära eksinud.

Foto: Marilyn Jurman

Esimesest kuust veel niipalju, et jaanuar on siin siiski jahe ja kuna hispaanlased eriti siseruumides ei tegele kütmisega, siis oleme toas üsna pidevalt õueriietega ja villased sokid on kindlasti jalas. Peagi aga sõidame Tenerifele joogakoolitusele, seega seal peaks olema juba täitsa soe ja märtsis tagasi tulles on ehk ka siin juba suvi.