Foto: Elmar Köster/ Eesti Kirjandusmuuseum
Inimesed
9. juuli 2022, 10:05

Täna möödub Eno Raua (15. veebruar 1928 – 9. juuli 1996) surmast 26 aastat. Õhtuleht avaldab tema mälestuseks loo, mis ilmus esmakordselt 16.02.2018.

ÕL ARHIIV | „Eno Raud jäi elu lõpuni väga päikesepaisteliseks. Vahel oli natuke kurb, et haige on, aga isegi sellest ta väga ei rääkinud ega kurtnud.“ (24)

„Sõida ruttu koju, juhtunud on suur õnnetus!“ Täpselt nii hirmsa ja samas nii karjuvalt infovaese sõnumi sai Aino Pervik 1979. aastal, kui viibis parajasti Ungaris suveülikoolis. Mitu päeva ei olnud võimalik ka kelleltki küsida, milles asi, sest Pervik sai teate Ungari kirjanike liidust, kuhu oli helistatud Tallinnast ja lühikese kõne ajal rohkem ei täpsustatud. Tagasi helistada ei saanud, sest anno 1979 oli telefonikõne välismaale ning välismaalt Eestisse keeruline ja pahatihti koguni võimatu ettevõtmine.

„Sõida ruttu koju, juhtunud on suur õnnetus!“ Täpselt nii hirmsa ja samas nii karjuvalt infovaese sõnumi sai Aino Pervik 1979. aastal, kui viibis parajasti Ungaris suveülikoolis. Mitu päeva ei olnud võimalik ka kelleltki küsida, milles asi, sest Pervik sai teate Ungari kirjanike liidust, kuhu oli helistatud Tallinnast ja lühikese kõne ajal rohkem ei täpsustatud. Tagasi helistada ei saanud, sest anno 1979 oli telefonikõne välismaale ning välismaalt Eestisse keeruline ja pahatihti koguni võimatu ettevõtmine.

Aino Pervik teadis, et vanem poeg, sügisel abituuriumisse astuv Rein on Leedus, kümnene Mihkel ja just kaheksaseks saanud Piret isaga Käsmus.

„Ikka mõtled millegipärast, et lastega on midagi juhtunud,“ meenutab Pervik. „Väiksemad lapsed käisid sageli Käsmu järvest kala püüdmas ja ma olin alati natuke murelik, kui nad kahekesi järve äärde läksid. Ma siis mõtlesingi, et võib-olla juhtus lastega midagi.“

Mihkel ja Piret tulidki sel päeval kalalt, kui neile vastu joosti ja teatati, et isaga juhtus õnnetus. Ungarist tagasi koju kiirustav Aino Pervik kuulis alles Moskvasse jõudes, mitu päeva pärast hirmsa teate saamist, et Eno Raud sai insuldi. See halvas parimas loomeeas – kirjanik oli 51 aastat vana – mehe vasaku poole ja töövõime. „17 ja pool aastat oli ta halvatud,“ ohkab Aino Pervik.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99