Rahvastikuteadlased: inimesed ei loobu laste saamisest maakera päästmiseks (50)

Rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru on nõus, et iga inimene tekitab igal juhul oma tegevusega keskkonnale teatud koormuse. See aga, et inimesed otsustavad just selle pärast lapsi mitte saada, ei ole tema sõnul õige.

"Kindlasti on inimesi, kes võivad sellist põhjust mainida, kuid sellise suure üldistusega väide kindlasti tõele ei vasta," märgib ta ning toob välja, et Eestis soovivad statistika kohaselt perekonnad keskmisena kahte last, kuid tegelikkuses jääb see arv mõnevõrra väiksemaks.

Rahvastikuteadlane Allan Puur selgitab soovide ja tegelikkuse erinevust sellega, et inimeste elus tuleb erinevaid olukordi ja asjaolusid, mis võivad laste saamist takistada.

"Laste arvu puhul võivad need olla väga mitmekesised, näiteks tervis, sobiva elukaaslase puudumine, keerukad peresuhted, võistlev eneseteostuse vajadus tööelus või väljaspool seda, ainelise olukorra kehvus või ebastabiilsus ja palju muud," märgib ta ja lisab, et ei ole viljakas otsida nende tegurite hulgast seda kõige olulisemat, sest erinevates ühiskondades ja rahvastikurühmades võib tegurite tähtsuse järjekord varieeruda. 

Arengumaades on soovide ja tegelikkuse vahe teistpidine: "Lapsi sünnib peredesse tegelikult rohkem, kui inimesed sooviksid ja ühiskonna nüüdisajastudes hakkab soovitud laste arv tegelikku ületama. Keskkonnaprobleemide tõttu laste arvu piiramine võibki tema sõnul olla asjakohane kiiresti kasvava rahvastikuga arenguriikides.

"Euroopas, aga ka näiteks Hiinas hakkab rahvaarv prognooside kohaselt järgmisel kümnendil vähenema," räägib ta. Eestis on see vähenenud juba alates 1990. aastatest: "Sel taustal ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks Eestis peaks keegi oma laste arvu keskkonna kahjude ärahoidmiseks piirama."

Oma ökoloogilist jalajälge saame Allan Puuri sõnul vähendada muul moel ja tõhusamaltki. "Näiteks ka Eestis piiratakse üsna edukalt süsihappegaasi heidet ja võetakse kasutusele taastuvaid energiaallikaid," märgib ta lõpetuseks.