Igaühel meist on mingi mälestus õunaga, tõdeb maalikunstnik Kamille Saabre. Isegi kui talud on kadunud ja inimesed neist lahkunud, on õunapuu ikka alles ja mäletab kodukohta. Heiko KruusiFoto: HEIKO KRUUSI
Inimesed
15. veebruar 2018, 15:59

Kamille Saabre maalib väikesed asjad suureks

Maalikunstnik Kamille Saabre kuulutaks õuna Eesti rahvusviljaks, sest õunapuu on sama vintske sell nagu eestlane.

Tallinnas riigimetsa majandamise keskuse kontori aatriumis on avatud Kamille Saabre EV 100-le kingitud näitus „Õun nagu eestlane“. Maalidel on kujutatud ehedad üleelusuuruses kodumaised ubinad, enamasti altvaates.

„Nii ma neid õunu näen. Mulle tundub, et neil on oma nägu. Ja seal all on nende silm,“ ütleb kunstnik naerdes. „Sellepärast ma neid sedapidi portreteerisin, mitte külje pealt, nagu me tavaliselt õuna näeme. Mulle tundub, et õuntel on igaühel oma nägu. Ja mitte ainult sordi tõttu, vaid igaühel on oma struktuur. Igal õunal on oma väike muhk, mõlk või kriimustus. Mulle tundub, nagu meil, inimestelgi – me läheme elus läbi erinevate asjade ja see on meie valida, millise kriimustuse me sealt kaasa võtame. Mitte et elu kriime ei teeks, seda meil võib-olla ei ole valida, aga meil on valik, millise suhtumisega me nii headest kui ka halbadest aegadest läbi läheme. Ja sellepärast on need õunad kõik sellised tüüpilised eesti õunad. Nad ei ole ilusad, siledad ega läikivad, vaid neil on oma väikesed armid ja kriipsud. Nad on millestki läbi tulnud ja see on neid eriliseks teinud. Nii nagu meidki – kõik, millest me läbi läheme, teeb meid kuidagi eriliseks,“ arutleb õunamaalide autor.

Et väikesed asjad ei läheks kaotsi

Kamille Saabre keskendubki praegu oma loomingus viljadele ja lilledele. Kuidas need tema juurde tulid? „Kõigepealt tulid viljad. Tulid sellepärast, et ma olen tegelikult kogu aeg inimesi maalinud ja mulle on väga meeldinud inimesi maalida. Ühel hetkel, kui ma ei elanud Eestis, ei olnud mul modelle kuskilt võtta ja nii ma haarasin selle järele, mis olemas oli, ja need olid viljad,“ meenutab ta.

„Mulle meeldib see teema väga. Mida ma teen – ma püüan neid väikesi asju hästi suureks maalida. Et need väikesed asjad, mis muidu kaotsi lähevad, oleksid nähtavad. Ja mitte ainult ilu pärast, mitte et midagi ilusasti maalida, vaid rohkem isegi selle pärast, et kui neid lilli, õunu ja muid viljasid vaadata, siis võib näha, et nende loomise taga on olnud keegi väga võimekas looja ja disainer, kes on pannud paika väga täpse struktuuri. Struktuur on neil kõigil ühesugune, aga nad erinevad üksteisest väikeste detailide ja nüansside poolest. Aga nende ülesehitus on niivõrd täpne, niivõrd läbimõeldud, igal asjal on oma otstarve ja eesmärk. See paelub mind väga – näha seda väikest imet ja maalida see suureks,“ räägib kunstnik.

Ta leiab, et kui kõrgemalt poolt on antud anne, siis peab seda kasutama. „Eks me kõik ju märkame, et meil on mingid jooned tugevamad ja mingid nõrgemad. Ma arvan, et need tugevamad jooned, oleme me siis selle jaoks midagi teinud või ei ole, on meile tõesti kingitusena antud. Aga mida me saame teha – me saame juurde õppida, saame ennast treenida ja areneda, et see antud anne rohkem välja joonistuks,“ tõdeb Eesti kunstiakadeemias maalikunsti eriala lõpetanud Saabre. „Ja eks mul on ka tulnud läbi käia nendest hetkedest, kui mõtlen, et ah, mis nüüd mina, kõik teised on andekamad, toredamad ja ilusamad. Aga kui ma usun, et olen selle ande saanud, siis ikkagi leida endas see julgus annet edasi arendada ja ka eksponeerida,“ tõdeb Saabre.

Pärast kooli lõppu on ta töötanud reklaamibüroos kunstnikuna, ent praegu annab ise endale tööd maalikunstnikuna. Ehk on ise ka oma teoste müüja. „Ajad on muutunud tänu tehnika arengule, tänu internetile. Kunst ei ole enam kättesaadav ainult galeriide vm teatud kanalite kaudu, vaid igal inimesel on võimalik väga lihtsalt leida meelepärane pilt, kunst ja kunstnik ning seda lihtsalt internetis surfates. Me kõik surfame päevad läbi, guugeldame midagi, ilmselt vahemehi on seal vahel lihtsalt vähemaks jäänud ja kunstnikul on suurem võimalus rääkida oma vaatajaga otse, rohkem teda ka tundma õppida ja aru saada, kes ta on. Kui müüa oma töid mingi asutuse või galerii kaudu, siis tegelikult ei tea, kes see inimene on, kes pilti hindab ja mu mõtteviisi armastab. Ma arvan, et see on väga-väga suur eelis, mis on tulnud kaasa koos internetiajastuga,“ ütleb kunstnik.

Õunapuu ei anna alla

Kamille Saabre elas vahepeal abikaasa kodumaal Šveitsis, kuid sealt tuli pere tagasi Eestisse. „Ma arvan, et on alati tervislik vahepeal ära käia ja tervislik jälle tagasi tulla,“ nendib ta. „Eriti kaugelt vaadates tundub kodu armas ja kaunis. Ma arvan, et kogu äraolekuperioodil on selle näitusega väga palju pistmist. Ära olles vaatad ju oma kodule, rahvale ja maale nostalgilisema pilguga kui siin olles ja sa ei pane tähele kõiki neid nüansse,“ tõdeb kunstnik.

Õunanäitus räägib ühelt poolt inimlikust kasvamisest, õppimisest ja arenemisest, teisalt aga avab ka eestlaste rahvuslikke eripärasid. Õunad ja õunapuud seostuvad kunstniku jaoks just Eestimaa ja eestlastega.

„Õunapuu on vintske, sama vintske sell nagu eestlane, ta ei anna alla. Mul tuli saagida oma ema aias õunapuud ja see oli ikka paras tegemine, sest puu on tihkest materjalist tehtud. Ma näen selles paralleeli eestlasega – me ka väga naljalt alla ei anna, eks me oleme sellised parajad pujäänid ja põikpead, aga sellel on ka oma positiivne külg. Ja tõesti, õunapuid võib leida keset metsa, kus on kunagi olnud talu. Minu jaoks see räägib meie ajaloost. Me oleme pidanud oma taludest-kodudest ära minema ja ära olema, aga mälestus õuna näol on sinna maha jäänud. Ja see on väga huvitav, et isegi need metsikuks või koduta jäänud õunapuud üldiselt õitsevad ja kannavad vilja, kuigi viss jääb järjest väiksemaks. Mulle tundub, et seal on kokkupuude eestlusega – ükspuha, mis ajad mööda ei käiks, kuigi meil tuleb võib-olla ennast ka küüru tõmmata ja nagu õunapuu endale hall sammal selga kasvatada, aga me ei anna alla,“ räägib Saabre. Just kõigele sellele toetudes kuulutakski ta õuna Eesti rahvusviljaks.

Tühja augu täidavad tekstid

Oma mõtted õuntest ja eestlusest pani kunstnik lisaks maalidele lühijuttude vormi. Tekstid käivad näituse juurde ja neil on maalidega võrdne osa kanda. „Ma nüüd küll ennast kirjanikuks ei pea,“ ütleb kunstnik muigel sui, „aga ma kirjutan tekste oma maalide juurde. Eelmisel aastal ühel näitusel oli nii, et ma ei jõudnud kõiki maale valmis ja seina jäi tühi auk. Siis ma nii-öelda asja päästmiseks mõtlesin, et panen tekstid tühjadesse kohtadesse. Lõpuks tuli nende tekstide kohta nii palju head tagasisidet, rohkem kui maalide kohta. Nii et nüüd ma olengi siis eksponeerinud oma tekste julgemalt,“ märgib ta.

„Eestis on väga ilus loodus, väga ilus meri, väga ilusad saared, saab olla üksinda, on ruumi olla üksinda, Eestis on head sõbrad, pere, juured,“ loetleb Saabre kõike seda, mis Eestis rõõmu teeb. „Ma arvan, need on tähtsad asjad. Mida vanemaks saada, seda rohkem võib märgata, kuidas päritolu ja juured mängivad kogu arengus väga tähtsat rolli.“

Tegelikult on tal vanemate poolt side ka Egiptusega, sest ta isa on egiptlane. „Jah, aga ma ei ole Egiptuses pikalt elanud, mul on lihtsalt väga soojad mälestused ja muljed seoses selle maaga ning oma sealpoolse perega, aga mul ei ole sellist sidet ja mälestusi, nagu mul on Eestiga,“ nendib Saabre.