MART SANDER SELGITAB: miks on „Litsides“ vilksamisi näha tänapäevaseid pisidetaile - näiteks liiklusmärk ja plastikaknad? (77)

Näiteks on üks televaataja kommenteerinud sotsiaalmeedias, et teda häiris ühes kohas kaadrisse jäänud tänapäevane liiklusmärk. "Mind häiris, et kui nad olid autoga algul peaaegu sihtkohta jõudnud, siis taamal paistsid tänapäevased teemärgistused," kirjeldas lugeja. Lisaks on välja toodud veelgi kaasaegseid pisidetaile, nagu näiteks seinakontaktid ja plastikaknad. "Litside" autor Mart Sander selgitab, miks see nii on. 

Avaldame Mart Sanderi kommentaari täismahus ja muutmata kujul: 

„Litse“ on kriitikud võrrelnud uue Saksa telesarjaga "Babylon Berlin". Mõlemad on kriminaalse alatooniga lood noortest naistest, mõlemas on palju muusikat, mõlema tegevus toimub enne II Maailmasõda. On siiski üks oluline vahe. "Babylon Berlin" on sari, mille eelarve on 40 miljonit eurot. Selle raha eest saaksime me toota "Litse" ei vähem ega rohkem kui 266 hooaega (!) Jah! Saksa vaataja nägi aasta jooksul ära kogu "Babylon Berlini", aga "Litsidele" võiksid meie järglased kaasa elada veel ka mitme inimpõlve möödudes. 

Ma ei tea, kuidas töötab filmimeeskond, kui neil on rahakoti vahel kümneid miljoneid ja sisuliselt piirideta töögraafik. Aga meie töötame nii: me näeme väga ilusat Eesti maastikku, mis oleks kaadris ilus vaadata. Me näeme taamal liiklusmärki. Me mõtleme kiirelt: kas filmime järgmise tunni jooksul selle ilusa kaadri, või raiskame kaks tundi, et ehitada selle liiklusmärgi ümber mets või kirik või Munamägi. Teine variant tähendaks, et loobuksime järgmise kolme või viie stseeni filmimisest, sest nende jaoks aega ega raha enam pole. Me loodame, et ehk jääb meil pärast sarja valmimist niipalju eelarvet üle, et arvutigraafik eemaldab selle liiklusmärgi pärast tundidepikkust tööd mõnes peenes arvutiprogrammis, küsides selle eest mehiselt palka. 

Seega, me filmime ära selle kaadri, ja loodame, et vaataja näeb sarjas seda, mis on tähtis: lugu ühe riigi hävingust; inimestest, keda võõrvõimud tallavad jalge alla; poliitikutest, kes on valmis müüma orjusse oma riigi ja vallutajatest, kes on valmis võõra rahva oma liitlasele "pulmakingiks" andma. Lugu meist ja meie väga kurvalt viltu jooksnud ajaloost.

 Aga paraku selgub, et mõni vaataja näeb siiski midagi hoopis muud: lugu liiklusmärgist. Lugu seinakontaktist. Lugu taamal paistvast kõrgepingeliinist, valest uksekremoonist, seinas olevast ristpeaga kruvist. 

Me otsisime "Litside" võttepaika kõikjalt üle Eesti, 4 kuud järjest. Lõpuks meil vedas: leidsime imeilusa Sausti mõisa, mis asus imeilusas paigas ja oli imeheas korras. Leidsime eest pererahva, kes oli nõus meid lahkelt oma koju filmima lubama, ehkki me ei suutnud neile selle eest tasuda viie- ega isegi mitte neljakohalisi numbreid, mida kümned eelmiste võttepaikade omanikud olid nõudnud. Pererahvas talus meie suurt võttemeeskonda, mis tuli nende koju kaamerate, prožektorite, kraanade, relsside, rööbaste, slaiderite, suitsumasinate, pimendajate ja helendajatega; kahe autokoormatäie kostüümide ja rekvisiitidega. Kui midagi sai kannatada – tapeedid või parkett või uksepiidad, tehti üheskoos remonti. 

Keegi arvustaja ütles: "Seal on ju plastikaknad – kuidas seda tõsiselt võtta?"

 Eestlasele on kodu kontseptsioon püha. Me ei taha inimesi, kes marsivad meie koju ja hakkavad omapäi ümberkorraldusi tegema. Just sellistest inimestest räägib meie seriaal. Me nimetame neid anastajateks. Meie, "Litside" võttegrupp, üritas olla viisakad külalised. 

Oma väga kasinate võimaluste juures on eestlastel sageli äärmiselt suured nõudmised ja äärmiselt madal tolerants. Seda ka iseenda fantaasia vastu. Tegelikult me ju teame, et me ei ela aastas 1939, eksju? Et me ei filmi mitte Technicolori kolmest värvifiltrist läbijooksvale hõbenitraatfilmile, vaid tikutoosisuurusele mälukaardile? Merle Palmiste on täiesti elus kaasaegne näitlejanna; Tuuli Roosma on täiesti elus produtsent. Me jutustame tänapäevaste näitlejate, võttegrupi ja paikade läbi lugu, mille tegevus toimub aastas 1939 ja mis on väärt kuulamist. Mitte mingil juhul ei ole meil võimalus seda aastat taasluua – ükskõik kui hästi me seda teeksime, see on ikkagi illusioon, vaataja teadlik petmine, millele vaataja peab alluma, et seda aktsepteerida. 

Selle kohta on filmimaailmas ka oma termin: "Suspension of disbelief" ehk "loobumine mitteuskumisest". See on vaataja teadlik oskus ajutiselt hüljata vajadus mitte uskuda seda, mis tundub meile ebareaalne; nõusolek ohverdada loogika ja reaalsustaju kunstilise naudingu altarile. Ilma selle oskuseta oleksime me nagu pärismaalased, kes vaatavad lavale või ekraanile ja hüüavad: "See pole ju päris! Ma tean seda inimest – ta on näitleja, mitte kuningas või sõjamees või haldjas! See dinosaurus pole päris, tal on traadid küljes! See kosmoselaev on arvutiga tehtud!"

Kas "Litside" vaataja võidaks midagi, kui ühtegi traati dinosauruse seljal näha ei oleks? Ma arvan, et mitte. Kui teda ei huvita see, mida jutustatakse.