ARVUSTUS | Kalle Mälberg: „Litsid on mujal – päriselus!“ (61)

Marianne Kõrveri kaamera lähenes mõõdetult tühermaal toretsevale härrasteklubile, mille juugendsisustuses kasvasid tütarlastest professionaalsed prostituudid – mis ju aus ja vana amet. Majja sissemurdev litsilöömine aga võttis otsejoones riiklikke mõõtmeid – aeg püssilõginaga oli karm, Päts ja Laidoner olid ära andnud meie riigi, ent riiginõunik Metsla (Andres Dvinjaninov) diplomaatia jätkus esialgu veel kaugelt kostvate kahurite kõne taustal.

Paruness Merle Palmiste on tõeline daam, kelle härrasteklubisse saabub nõukogude Balti laevastiku juht, tulevane admiral Tributs, koos teda valvava komissariga. Majast leitakse üles tsaariadmiral Stsastnõi tütar, kelle isa ustava mereväelasena viis jäätunud laevast pagevate bolševikega 1918. aastal küll Peterburi, ent Viktor Kingissepp laskis ta hukata kui tšekistide esimese ohvri.

Kuidas käituvad naistega kõiketeadev, igas suunas kummardusi tegev nõunik Metsla, stalinlik mereväelane Tributs ja jõhker punakomissar? Etteaimatult võtab libekeelne nõunik asendi härrasteklubi perenaise sängis, punaväelased käituvad suurvene ülbusega, mõistagi...

Stseeni lõpus saabub härrastemajja ka medali teine pool – USA Moskva saatkonna dekodeerija Henry F. Antheil, kelle saatuseks on koos diplomaatilise postiga Keri saare kohal Soome Kaleva lennukis Nõukogude Liidu kangelase grusiini Bidzinashvili poolt alla tulistatud saada. Vee alt kerkib juut Goldbergi juhitud Nõukogude allveelaev Sts-110, mis korjab pinnal hulpiva Stalini läkituse üles. Soome piloot  Ilmari Juutilainen takistab punaväelasi kuulipildujavalanguga.

Aga see kõik on koos ilusa armastuslooga „Litsides “veel ees.

Me teame, et Hemingway ei jõudnud Pariisi Ritzi hotelli baarist koos teiste ajakirjanikega Soome talvesõtta ja Tallinnasse, sest naistejamad viisid ta tagasi Ameerikasse. Aga noore ameeriklase John Kennedy külaskäik Tallinnasse leidis aset. Kas ta Merle Palmiste klubisse sattus, on Mart Sanderi otsustada? Kas Georg Ots laulis härrasteklubi klaveri najal? Ootame ära.

Enne kuulutatakse Pariis lahtiseks linnaks 14. juunil 1940 . Punaarmee ja Wehrmacht peavad Vilnos, Lvivis jm Poola varemetel ühisparaade. Alles siis on Stalin kindel ning Ždanov saab käsu panna Lauristin, Säre ja Barbarus ning teised nukud ametisse. NKVD major Blohhin ( hilisem kindral) saab kastitäie Waltheri püstoleid , et sooritada kuklalaskude maailmarekord – saata kümned tuhanded Poola ohvitserid Katõni metsas vererenni.

Hääletult alistuv Eesti on nagu too baltisakslaste mahajäetud villa, mille mööblil valged surilinad. Euroopa lits – kõik, kel viitsimist, jõudu ja jõhkrust võivad siin tallata ja hoorata, sest litsi löövad Eesti poliitikud ja riigimehed ei täitnud oma kohust.

… Maestro Mart Sanderi talent värvib stiilseks kõik mida vaid puudutab. Olgu see muusika, kirjandus, meedia, ja nüüd ka liikuv pilt. Tabamaks öeldu tuuma kaeme vaid korraks – ainult vilksamisi! Eesti laulu halearmetust, lugematute kodumaiste seriaalikatsetajate rapsivat hämarust, punnitatud sügavmõttelisust ja korduvaid stampe - üritusi järele aimata Skandinaavia tumemeelsust, röökivaid üle-ookeani-krappe…. Meie oma Eesti kino on ikka veel „suur üksiklane“ nagu Lennart Meri väga ammu kirjutas. Ei piisa Ameerika ahvimisest – Eesti enda kinolaulu pole veel üles leitud.

Tuuli Roosma produtseeritud „Litsid“ on tehtud nii, et ekraanil on igale vaatajale tema enda üksik ja ainus ning igavesti isikupärane kujutlustekoobas valmis ja valla.. Naised ihalevad tualette ja kadestavad, väikekodanlikult sisistavad, et mina küll nii ei tee. Mehed nilpsavad nilbelt, vaikivad ja valetavad, et mina küll nii ei tee. Hommik käes, juba ärkavad vahutavad evangelistid, moralistid ja muud variserid, et nemad mitte ainult ei tee nii, vaid ei luba kellelgi. Üleõppinud dekonstrueerijad, kes on palju lugenud võõraid mõtteid, targutavad taustu rebida…

Aga päevatööst väsinud vaataja ütleb, et võib-olla olen ma lollakas, aga mulle meeldis.