Andres Tarand poole sajandi tagusest talvitumisest Antarktikas: „Mõned näod tüütasid ikka ära ja kui talvitumine hakkas lõppema, tekkisid kaklused.“ (7)

Praegu, 50 aastat hiljem ei tehta sugugi paremaid pilte. Eriti, kui seal peal on mõni "uhvo", LochNessi koletis või lumeinimene. Ja ka päris palju tavalisi pilte tehakse enam-vähem sama kvaliteediga, lihtsalt, kuna digiajastu võimaldab teha näiteks reisil olles 10000 mõttetut pilti, siis lõpuks valid sealt ainult 10 väheke kobedamat fotot välja ja saad ego tõstmiseks Facebooki riputada ja laike ootama jääda..
Tol ajal selliseid võimalusi ei olnud - oligi ainult üks ja ainus pilt. Järgmise pildi tegemiseks pidid filmilinti edasi kerima, fokusseerimine käis sisetunde ja silmamõõdu järgi (1, 2 või 5 meetrit ja "lõpmatus"). Selleks ajaks oli situatsioon aga juba muutunud, inimesed vaateväljast kadunud või asendit muutnud - jälle kiire pilt, et midagigi pildile saada..

Tol ajal ei lahmitud ka lihtsalt pusk nuppu mõõdutundetult vajutada.
Iga kaader prooviti hoolikalt paika sättida (nii 10000 korda ja siis ükskord vajutati) ja mingid äpud oma kätte fotoaparaati üldiselt ei saanudki.
Aga kompositsioon on eespool viidatud pildil tõesti vägev. Kuid tolleaja ufodest on kindlalt paremaid pilte kui enamus tänapäevaseid.

_Selleks ajaks oli situatsioon aga juba muutunud, inimesed vaateväljast kadunud või asendit muutnud - jälle kiire pilt, et midagigi pildile saada.._
See on küll täielik jama.
Tolleaegsed filmiga kaamerad pildistasid silmapilkselt, mitte nagu tänapäeva digikarbid kus vajutad nuppu ja vahepeal jõuab kolm autot objektiivi eest mööda sõita, enne kui pilt tuleb.