Andres Tarand poole sajandi tagusest talvitumisest Antarktikas: „Mõned näod tüütasid ikka ära ja kui talvitumine hakkas lõppema, tekkisid kaklused.“ (7)
„Arstikontrollid olid tõesti väga vinged, Eestis tegin need ühe korra läbi, teine kord oli Leningradis. Ja mõlemal korral oli kõige raskem tõestada, et ma pole hull,“ meenutab kliimateadlane Andres Tarand, kuidas ta Antarktika-ekspeditsiooni koosseisu pääses ja anno 1969 jäisel mandril talvitus. Aasta pärast, veebruaris 2019 läheb ta sinna uuesti, tõsi, mitte enam teadlase, vaid giidina. „Pool sajandit on tagasiminekuks päris hea ajaperspektiiv,“ ragistab Tarand.
Aasta pärast panete jope selga ja astute lennukisse, siis veel paar päeva laevasõitu ja oletegi Antarktikas kohal. Pool sajandit tagasi oli sinna pääsemine ilmselt teine ja pikem saaga: treeningud, dieet, läbivalgustus?
Arstikontrollid olid tõesti väga vinged, Eestis tegin need ühe korra läbi, teine kord oli Leningradis. Ja mõlemal korral oli kõige raskem tõestada, et ma pole hull.
Eestis läksin Seewaldisse ja ütlesin, et mina küll teie kartoteegis ei ole. See tekitas kohe erilise umbusu, hakati uurima, et äkki ikka olen.
Leningradis läks arstidega jälle nii, et kuna mul oli kiire, teesklesin, et ei oska eriti vene keelt. Meditsiinitöötajate süda läks härdaks – näe, võõramaalane, niisugune loll, et ei oska õieti vene keeles ennast väljendada, aga tahab hirmsasti ekspeditsioonile – ja sain lihtsamalt läbi. Proovisin sama asja ka neuroloogi juures, aga sinna marssis üks eriti vihane saks järele ja tahtis mind kohe välja visata… Need olid, jah, niisugused Leningradi õppetunnid, et kuidas õieti Sovetski Sojuz töötas.
Hea selge pilt on välja tulnud. Kõik näod hästi näha.
Tol ajal selliseid võimalusi ei olnud - oligi ainult üks ja ainus pilt. Järgmise pildi tegemiseks pidid filmilinti edasi kerima, fokusseerimine käis sisetunde ja silmamõõdu järgi (1, 2 või 5 meetrit ja "lõpmatus"). Selleks ajaks oli situatsioon aga juba muutunud, inimesed vaateväljast kadunud või asendit muutnud - jälle kiire pilt, et midagigi pildile saada..
Iga kaader prooviti hoolikalt paika sättida (nii 10000 korda ja siis ükskord vajutati) ja mingid äpud oma kätte fotoaparaati üldiselt ei saanudki.
Aga kompositsioon on eespool viidatud pildil tõesti vägev. Kuid tolleaja ufodest on kindlalt paremaid pilte kui enamus tänapäevaseid.
See on küll täielik jama.
Tolleaegsed filmiga kaamerad pildistasid silmapilkselt, mitte nagu tänapäeva digikarbid kus vajutad nuppu ja vahepeal jõuab kolm autot objektiivi eest mööda sõita, enne kui pilt tuleb.