Edgar Savisaar haiglavoodist: ei saa öelda, et olen päris liikumatu, osa protseduure on alumisel korrusel, aga jah …
«Igatsen väga koju. Olen siin haiglas olnud vist kolm nädalat. Või juba neli? Ma ei teagi, millal koju saan. Ehk ikka saan. Lootus sureb viimasena,» mõtiskleb Edgar Savisaar Jõgeva haigla hooldusosakonna palati aknast välja vaadates.
Haiglapalat, mis on viimasel ajal Edgar Savisaare (67) koduks olnud, näeb välja nagu iga teinegi selles haiglas: hallid seinad, ruloo akna ees, voodi, kapp ja tool. Pole televiisorit, raadiot ega arvutit. Voodi kõrval seisval kapikesel on hunnik raamatuid, söömata jäetud õunatükid ja kaks vaasitäit roosasid tulpe. Kõik. Ei mingeid eritingimusi. Mina tahaksin Savisaarega teha intervjuu Rahvarinde loomisest ja üldse laiemalt sellest, mida ta mäletab aastast 1988 … Tema aga ei näi viitsivat sel teemal suurt miskit kõnelda. Edgar soovib rääkida oma pooleliolevast kohtuprotsessist ja kiruda prokuröri … Mina omakorda ei taha sellel teemal kuigi pikalt peatuda. Lõpuks lepime kokku, et ajame seekord niisama juttu. Edgar rääkis, mina kuulasin ja panin kirja. Selline see lugu siis sai.
Argipäevast