Õhtulehega peol: Hillar Kohv kinkis Ennu Rattal Veskile ja Länikule lilli (11)

Tõsi, see on minu esimene Ennu Ratta külastus, ent sosinad pealinna kõige rajumast peost on minu kõrvu kandunud küll. Tundub, et olen valinud omapärast nime kandva üritusteseeriaga tutvumiseks ideaalse õhtu – veebruari esimesel reedel pakub Ennu Ratas Balti jaama uhkesse klaasvestibüüli kogunenutele topelt annuse kuldset klassikat. Lavale astuvad Eesti muusikamaastiku kuulsaimad popidiivad: Anne Veski ja Marju Länik.

Üllataval kombel leidub aga keegi, kes osutub tol õhtul vaat et nõutumaks kui ürituse retrohõngulistel postritel ilutsenud daamid kahepeale kokku. See on multitalent otse Viinahaualt, Veski ja Läniku superfänn number üks – Hillar Kohv. Ent ärme ruttame sündmustest ette.

Kohtun Hillariga bussijaamas. Äsja Pärnust saabunud sõiduvahendilt maha astunud Hillar on oma kodinad pingile asetanud ning üritab nüüd helkurvesti selga ajada. Kahjuks osutub Hillari suur ja kohev kasukas seejuures liigseks takistuseks. „Küsisin küll kõige suuremat numbrit, mis neil oli, aga näed!” ütleb Hillar ja paneb vesti oma suurde kotti tagasi. Koti ülejäänud sisu ei jää mulle samuti kauaks saladuseks.

Punapõskne Hillar ütleb rõõmsalt, et ostis diivadele lilli. Kotis on kaks paberisse pakitud krüsanteemipotti Veskile ja Länikule. Hillari sõnul on potilillede kinkimine tunduvalt mõistlikum, sest lõigatud lilled närtsivad kiirelt, potililled valmistavad aga saajale kaua rõõmu. Samuti saavad mõlemad daamid sama lille, sest muidu võib ju üks neist solvuda!

Veski on siiski number üks

Seame sammud trammipeatuse poole. Enne transpordi saabumist heietab Hillar, kuidas ta viimati pealinnas käis ja  millised on tema suhted Õhtulehe töötajatega ning küsib, ega ma tea, kas Anu Saagim ka õhtul Ennu Ratast väisab. Jään vastuse võlgu. Hillari heameeleks tema ja Anu pilgud korra öö jooksul siiski kohtuvad.

Trammilt maha astudes on selge, et peo alguseni on aega. Et ootamine mugavam oleks, maandume kohvikus. Pisut hiljem, kui kohale jõuab meie fotograaf, lükkab jutukas Hillar sisse järgmise käigu. Kaamerasilma ees heietab mees pikalt ning teemasid on tal palju. Esimene Veski kontsert, mida ta koos emaga külastas. Pahameel meie presidendi üle, kes Länikule teenetemärki ei andnud. Jan Uuspõllu kunagise, Veski Viinahauale toonud kokasaate telgitagused. Veski ja Läniku koerte nimed. Kui aga küsida, kumb artist talle rohkem meeldib, on Hillar sunnitud nentima, et kuigi Länik on suurepärane artist, on Veski siiski number üks.

Lõpuks on aeg küps. Tammume üheskoos läbi krõbeda külma Balti jaama poole. Ürituse sissepääs on viidud jaama tunnelisse. Kuigi oleme hakanud liikuma paraja ajavaruga, pole me teps esimesed, kes tunnelisse sisenevad. Ukse taha on kogunenud juba pisike kamp, kes ootab õhinal õndsat momenti, kui Ennu Ratas uksed avab. Hea pidu nõuab ohvreid.

Ajakava järgi enne kella 23 lavalauad kasutust ei leia, ent inimesed voolavad aina suureneva joana saali algusest peale. Enne veel, kui kell kukub 22, vallutavad tantsuplatsi esimesed julged. Neidude kampa julgestava noormehe tantsusammud jäävad küll tüüpilise eesti mehe repertuaari – „toeta keha ühele jalale ja nõksuta pisut toda teist“ –  ent sellegipoolest on tegu tubli üritusega. Peagi on põrand rahvast pungil ning Veski etteaste alguseks on paljud lustlikust jalakeerutamisest higised. Hillar on tantsijate poole seljaga, kasutades aega äärmiselt otstarbekalt –  ta kirjutab diivadele sealsamas luuletuse.

Hillar kohtub fännidega

Veski „Hea tuju laul” algab ridadega: „Kui lahe atmosfäär, heal tujul puudub täna puudub kõigil ots ja äär. Ei külmaks jääda saa, on hinges soe ja meeltes sulab kõigil jää!” Tõenäoliselt ei leidu paremaid sõnu, et kirjeldada meeleolu, mis valitseb nii tema kui ka talle järgnenud Läniku kontsertide ajal. Rahvas laulab, tantsib ning tolleks ajaks on nendega liitunud ka Hillar, muidugi esireas. Mõnes mõttes on tema jaoks etteastete haripunktiks moment, kui ta saab oma lemmikutele lilled kinkida. Väikeseks tõrvatilgaks meepotis on muidugi asjaolu, et kui Länik tuleb ja võtab lilled ise vastu, siis Veski saadab krüsanteemipoti järele abilise. See jääb Hillarit veel kauaks häirima. Ülejäänud rahva rõõmu see muidugi ei riku.

Ehk lohutab Hillarit, et tema on tõenäoliselt Ennu Ratta kõige popim poiss. Kui diivad tulid ja läksid ilma, et keegi oleks neid peatanud ja pilti küsinud, siis Hillarile astub ligi ohtralt fänne, kes ta kätt suruvad, õlale patsutavad ja temaga koos foto jaoks poseerivad.

Pärast Veskit ja Länikut jätkab Ennu Ratas ülevas meeleolus. Eks paar tüliõuna paistab selgi peol silma. Mõned silmad on liiga udused, teised rusikad aga liialt sügelevad. Peorütm säilib siiski ning tantsusaal kihab kui sipelgapesa peo viimaste hetkedeni. Minu Ennu Ratta kogemuse kohta pärinud neiu on tantsuplatsilt leidnud uue armastuse. Raju pidu.

Ka Hillar nõustub. See oli pealinna külastamist väärt.