Mina üritan leida teatud tasakaalupunkti. Valimatult kõiki suusarajal või uisuhallis valatud higipiisku endasse ahmida ei jaksa, kuid aeg-ajalt on tore unustada end jälgima kas või naiste jäähokit, mille alagrupimatšile Jaapani ja Rootsi vahel ma laupäeval rõõmsalt kaasa elasin.
Meeldejäävaid hetki!
Mängu vaheaegadel meenutas Eurosport värvikaid seiku talimängude ajaloost, kus higivalamisest olulisemaks on saanud miski muu. Näiteks 1998. aasta Nagano mängude suusasõit, kus esikoha võitnud Norra suusasangar Bjørn Dæhlie palus medalitseremoonia edasi lükata, et ta saaks finišis tervitada keenialast Philip Boiti, kellel kulus kümne kilomeetri läbimiseks kaks korda rohkem aega kui Dæhliel.
Või neli aastat hiljem peetud lühirajauisutamise võistlus, kus austraallane Steven Bradbury tõi oma kodumaale esimese talimängude kuldmedali. Heal tasemel uisutaja jäi maailma parimatele kiiruse poolest kõvasti alla ning jäi nii poolfinaalis kui ka finaalis teistest paarkümmend meetrit maha. Tema õnneks oskasid vihaselt võidelnud konkurendid mõlemas sõidus grupikukkumise korraldada ning Bradburyl ei jäänud üle muud, kui neist rahulikult mööda liuelda ja võit noppida.
Sellised hetked teevad olümpiamängudest midagi enamat kui gladiaatorite võistlused. Ja selliseid hetki võiks rohkem leida ka Eesti olümpiasportlaste tegemistest. Mis paistab silma Eesti olümpiakajastust jälgides? Tohutu kakofoonia. Ja ma ei pea sugugi silmas sportlasi, vaid spordimeedia, -ringkondade ja -publiku ootusi ja reaktsioone. Kui ühiskonnana oleme viimase veerandsaja aastaga teinud suure sammu, siis mainitud seltskonna suhtumine olümpiamängudesse pole paraku põrmugi muutunud.
Sport peabki muutuma
Põikame lähiajalukku: pole mingisugust kahtlust, et Albertville'i ja Barcelona olümpiamängude puhul oli võimalikult suure koondise lähetamine Eestile riiklikult oluline küsimus. Tuli lüüa rusikaga vastu rinda ja põrutada, et me oleme kohal! See aitas äsja püsti tõusnud riigi jalavärinat vähendada ning oli lisamotivatsioon noortele, kes nägid, et tööd rügades on võimalik Eestist välja pääseda.
Viimane tegur ei mängi enam mingit rolli. Maailm on väiksem kui kunagi varem ja suurem väljakutse on laia maailma lendavaid talente uuesti kodumaale kutsuda. Eesti olümpiakomitee on võtnud selge suuna lähetada spordipeole kõik, kes vähegi kriteeriumitele vastavad. Mitte suurusehullustusest, vaid selge loogika kohaselt, sest tänu niinimetatud ballastile on võimalik üksikuid tippe mehitada suurema arvu abimeestega.
Need sportlased annavad alati endast parima, kuid saavad tihti vastutasuks Jaan Taltsi ja Erki Noole mastaabis korüfeede pahameele, kommentaatorite sõimu ning ajakirjanikelt ebaadekvaatse kajastuse. Kui sportlane on neli aastat näidanud sarnaseid tulemusi, siis on üpris loogiline, et sellel võistlusel, milleks kogu maailm valmistub, pole tema resultaat järsku kümneid protsente parem. Vastupidine ärataks pigem kahtlusi.
Siinkohal pean märkima, et meie rahvuslikule eneseteadvusele ei aita kuidagi kaasa ka see, kui ebaadekvaatsed spordireporterid 22. koha saanud sportlast intervjueerides ülivõrdeid kiljuvad. Loomulikult on tegemist tubli sooritusega, aga mitte riiklikul, vaid indiviidi tasemel. Kolmanda kümne koha peale hosianna laulmine devalveerib nii sportlast kui ka tema eesmärke.
Eespool mainitud Eurospordi värvikaid olümpiaseiku vaadates hakkasin juurdlema, kas mõni Eestiga seotud spordilugu võiks samuti rahvusvaheliselt nii suurt tähelepanu ja piirideülest mõistmist pälvida. Esimese hooga tulid meelde Rio mängude maratoni finišijoonel sambat tantsinud kolmikõed Luiged, kelle käitumise Eesti üks juhtivaid spordiajakirjanikke Peep Pahv maapõhja tampis. „Mida aeg edasi, seda rohkem on sport muutumas pealiskaudseks meelelahutuseks, kus tihtilugu polegi enam peamine tulemus, vaid miski muu,“ kurtis Pahv.
Ja väga hea, et muutub! Rahvusliku enesemääratluse seisukohalt ei võida Eesti sportlased enam kunagi nii kalleid olümpiamedaleid kui Allar Levandi või Erika Salumäe omad. Ma vähemalt loodan seda väga, sest kui peame hakkama uuesti olümpiamedalite kaudu identiteeti otsima, siis peab meie riigiga midagi väga halba lahti olema.
Kommentaarid