Henning Mankell: „See, et ema mu hülgas, on kõige hullem, mis inimesele võib osaks saada.“ (8)

Kui Rootsi krimikirjanduse staar Henning Mankell, kes võinuks sel kuul tähistada 70. sünnipäeva, oli aastane, juhtus tema peres samasugune draama nagu Ibseni „Nukumajas“ – ema Ingrid Birgitta hülgas kohtunikust mehe Ivari ja kolm last.

Ibseni kuulus Nora keeldus olemast oma mehele sõnakuulelik nukuke ning pidi end perest lahti rebima, et eneseväärikust säilitada. Mankellide pere jäi emata teisel põhjusel. „Minu ema lihtsalt ei tahtnud ema olla,“ on kirjanik intervjuudes seletanud, kuid toonitanud mõistvalt, et mehed hülgavad pere alailma. 

Isa Ivar kolis koos 1948. aasta 3. veebruaril Stockholmis sündinud poja Henningi ja teiste lastega Põhja-Rootsi väikelinna, kus asus tegutsema ringkonnakohtunikuna. Kohtuhoone kohal korteris veedetud aastaid nimetas Henning hiljem elu õnnelikemateks, ent möönis: „Fakt, et ema mu hülgas, on kõige hullem asi, mis inimesele võib osaks saada.“ Ivar oli kõik Ingridi fotod ära peitnud ja tema kuuldes ei tohtinud emast rääkida. Henning luges palju, uneles ja mõtles välja fantaasiaema.